Iraan võib oodata oktoobrini, et varustada Venemaad Ukrainale surmavamate droonide ja rakettidega

Alates septembrist on Venemaa lasknud Ukraina elektrivõrgu vastu sadu Iraani tarnitud lonkavat laskemoona (isedetoneerivaid droone). Teheranil on palju kiiremad ja surmavamad droonid ja lühimaa ballistilised raketid (SRBM), mida ta võib tarnida ka Moskvale pärast oktoobrit, kui ÜRO Julgeolekunõukogu 2015. aasta Iraani rakettide eksporti piirava resolutsiooni põhitingimus peaks aeguma.

Detsembris, Axios teatatud et Iraan kavatseb piirata Venemaale tarnitavate SRBMide ulatust ja kasulikku koormust. Teheran soovib vältida ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2231 rikkumist, mis keelab tal kuni 300. aasta oktoobrini eksportida droone või SRBM-e, mille lennuulatus ületab 186 kilomeetrit (500 miili) ja kasulikku lasti üle 2023 kilogrammi. Kui Iraan tabatakse selle resolutsiooni rikkumisega, võib see vallandada ÜRO sanktsioonide tagasivõtmine.

Resolutsioon võeti kasutusele 2015. aastal osana Iraani tuumaleppest. Selle resolutsiooni kohaselt aegus Iraani tavarelvade importimise ja ekspordi keeld 2020. aasta oktoobris. Teheran on sellest ajast alates eksportinud Venemaale sadu lonkavat laskemoona, peamiselt mudelit Shahed-136, ning eeldatavasti saab ta millalgi sel aastal vastutasuks hävitajaid Su-35. aastal.

Siiski on ebaselge, kas Iraan on veel tarninud SRBM-e või pikema ulatusega droone, näiteks Arash-2. Teheran kavatseb väidetavalt modifitseerida Fateh-110 SRBM-i, mis suudab tabada sihtmärke kuni 300 km kaugusel, tagamaks, et see ei rikuks 2231. Samuti on ta välistanud Zolfagheri SRBM-i saatmise, mille tegevusulatus on 700 km (434). miili). Märkimisväärne kogus neid relvi võib potentsiaalselt võimaldada Venemaal jätkata või isegi laiendada Ukraina elektrivõrgu ja infrastruktuuri süstemaatilist hävitamist.

Kas Teheran lihtsalt annab oma aega ja ootab, kuni 2231. aasta säte aegub, enne kui ta tarnib Moskvale selle täiustatud ja surmava lollikumoona ja SRBM-id?

"Pigem varem kui hiljem'

"Ma, nagu paljud eurooplased, usun, et Iraan on juba rikkumas 2231 lisa B lõiget 4, kuna nende droonide või õigemini tiibrakettide lennuulatus, mille nad on Venemaale tarninud, on üle 300 km," ütles Farzin Nadimi. ütles mulle kaitse- ja julgeolekuanalüütik ning Washingtoni Lähis-Ida poliitikainstituudi kaastöötaja.

"Kuid tunnetades rahvusvahelist survet, võis Teheran võtta ballistiliste rakettide suhtes teistsuguse lähenemisviisi," ütles ta. "Ja kui Iraan on juba Venemaale tarninud erinevat tüüpi SRBM-e, on võimalik, et nad on palunud Moskval praegu hoiduda nende kasutamisest, mille tegevusraadius on üle 300 km, ja piirata nende kasutamist Fateh-110-ga, mille maksimaalne võimsus on sõiduulatus mitte rohkem kui 300 km.

"Siiani ei ole me näinud, et Venemaa oleks Iraanis toodetud SRBM-e kasutanud," lisas ta. "Seetõttu on see kõik oletus, mis põhineb USA luure esialgsetel aruannetel."

Sellegipoolest eeldab Nadimi, et Ukraina territooriumile ilmuvad "pigem varem kui hiljem" võimekamad plahvatusohtlikud droonid, nagu Arash-2.

"Mis puudutab tagasivõtmist, siis usun, et lääs saab minu varasema argumendi põhjal juba tagasivõtmisprotsessi algatada. Siiski näib, et poliitilist tahet seda teha on vähe,” ütles ta.

"Tõeline segadus"

Sõltumatu Venemaa analüütik ja Lähis-Ida Instituudi Süüria programmi mitteresidendist teadlane Anton Mardasov märkis, et Venemaa kurikuulus Shahed-136 (Vene teenistuses tuntud kui Geran 2) kasutamine Ukraina vastu tähendab tõenäoliselt seda, et "rakettide tarnimine, isegi pärast 2023. aasta oktoobrit, tekitab tõelist segadust.

Ka nende kasutamise varjamine osutub Venemaale kahtlemata keeruliseks. Ukraina luure või teised vaatlejad annaksid kindlasti avalikuks kõik lahinguväljalt leitud säilmed, mis viitavad nende Iraani päritolule, nagu nad on mitmel korral teinud Iraani droonide puhul, mida Venemaa on juba kasutanud.

"Tõenäoliselt ei saa Iraani rakette Vene lennuettevõtjate eest kasutada ja Iraani šassiipõhiseid süsteeme on satelliitide eest veelgi keerulisem varjata," ütles Mardasov. "Lisaks oleks see ka kallis leping, mis muudaks Venemaa Iraanist veelgi sõltuvamaks."

"Ma arvan, et maksimaalne võimalus on see, kui Iraani kaitseettevõtted tarnivad mingeid komponente Venemaa rakettide kiiremaks tootmiseks koos Iraani komponentidega Venemaal," ütles ta. "See võib juba juhtuda."

«Jätkuvad droonitarned on võimalikud ka seetõttu, et Venemaa ettevõtted on ilmselt hakanud oma territooriumil midagi Iraanist nii-öelda masinaosi tootma,» lisas ta.

Vene ja Iraani rakettidest

Juba kuid on levinud spekulatsioonid, et Venemaa ostab Iraanilt suures koguses maast-maa-relvi, kuna see on ammendanud suurema osa oma raketivarudest. Sellest hoolimata vahetult enne aastavahetust, Venemaa käivitas ühe oma suurima raketirünnaku aasta veebruaris, kui sõda algas.

Mardasov suhtub väga skeptiliselt väidetesse, et Venemaa täiustatud rakettide ja täppisjuhitava laskemoona varud on ammendumas.

"Kõik avalikud arvutused allesjäänud ülitäppisrelvade kohta on mõttetud või ekslikud, kuna sellised varud on sõjaline saladus," ütles ta. "Vähemalt ligikaudseks arvutuseks on vaja teada palju andmeid: saadaoleva elektroonika hulk, varasema rahuaegse maa-, õhu- ja mererakettide tootmise maht ning praegune rakettide toodang, kui personal taimed töötavad mitmes vahetuses jne.

Ta märkis ka, et Venemaa sõjaväe vastuluure "püüab alati potentsiaalset vaenlast segadusse ajada, visates Kremli huvides mõned andmed avalikku omandisse".

"Seega on need andmed ülisalajane ja strateegilise tähtsusega teave, sest ülitäppisrelvade kandjaid tuleb paigutada teistesse suundadesse, isegi kui konflikti oht on väga ebatõenäoline," ütles ta. «On selge, et Venemaa ei lähe nendel suundadel Iraani rakette. Samuti on selge, et Venemaal on teatud rakettide reserv teistes suundades ettenägematuteks olukordadeks.

"Jällegi, isegi Vene analüütikud, kes julgesid avalikult välja öelda kasutusel olevate tiibrakettide või kvaasibalistiliste rakettide arvu, mõõtes tootmismahuks 100-150 raketti aastas, eksivad," lisas ta. "Nende arvutused on alahinnatud ega ühti isegi ametliku teabega, mille (Venemaa kaitseminister) Sergei Šoigu Süüria sõja haripunktis avaldas."

"Varem alarahastamise all kannatanud Venemaa sõjatööstuskompleksi ettevõtted saavad nüüd suuri tellimusi ja nende võimsus võimaldab toota kümneid või sadu rakette."