EKP valib digitaalse euro jaoks Amazoni

Euroopa Keskpank (EKP) on käivitamas projekti digitaalse euro prototüübi arendamiseks. 

EKP digitaalse euro arendamine

Banque de France (BdF) ehk Prantsusmaa keskpank on selle nimel tegelikult juba tegelenud mõnda aega, kuid kuna Prantsusmaa on eurotsooni lahutamatu osa, on pall nüüd otse EKP käes. 

Seda silmas pidades on Euroopa keskpank valinud digitaalse euro kasutajaliideste ühiseks prototüüpimiseks välja rea ​​väliseid ettevõtteid, nende hulgas on ka Amazon.

Seega ei ole tegemist koostööga, mille eesmärk on arendada digitaalse euro põhitaristut, vaid arendada kasutajatele selle kasutamiseks vajalikke abivahendeid, ehkki hädavajalikke. 

Täpsemalt: Ametlik kinnitus loeb: 

„Selle prototüüpimise eesmärk on testida, kui hästi integreerub digitaalse euro taga olev tehnoloogia ettevõtete väljatöötatud prototüüpidega. Simuleeritud tehingud algatatakse viie ettevõtte väljatöötatud esiotsa prototüüpide abil, mida töödeldakse eurosüsteemi liidese ja taustainfrastruktuuri kaudu. Digitaalse europrojekti järgmistes etappides ei ole kavas prototüüpe taaskasutada.

Seetõttu on võimalik, et Banque de France on juba põhiplatvormil töötanud ja see koostöö välisettevõtetega aitab ainult testida digitaalse euro ja reaalsete turgude koostoimet. 

Amazon hakkab digitaalse euro testijaks

Näiteks Amazon valiti spetsiaalselt digitaalsete euromaksete testimiseks e-kaubanduse saitidel, Nexi aga füüsilistes asukohtades tehtavate maksete jaoks. 

Teised valitud ettevõtted on CaixaBank võrgupõhiste võrdõigusmaksete jaoks, Worldline võrguühenduseta partnermaksete jaoks ja EPI maksja algatatud müügipunktimaksete jaoks. 

Need viis ettevõtet valiti 54. aasta aprillis kandideerinud 2022 esiotsa arendusmüüja hulgast. 

Panga sõnul on see prototüüpimise harjutus oluline element käimasolevas digitaalse europrojektiga seotud uurimisfaasis. See uurimisetapp peaks lõppema 2023. aasta esimeses kvartalis, kui EKP ise avaldab oma järeldused. 

Uuringud euro algselt digitaalse versiooni teostatavuse ja kasulikkuse analüüsimiseks on kestnud juba paar aastat. 

Esialgu olid need vaid teoreetilised uuringud, kuid juba vähemalt aastaks on need liikunud ka ekspluatatsioonifaasi. 

Selles tööfaasis testitakse nii põhitaristut ehk seda, mida kasutatakse digitaalsete eurode loomiseks ja haldamiseks, kui ka kasutajaliideseid ehk neid tarkvaraprogramme, mida kasutatakse selleks, et anda kasutajatele võimalus kasutada põhiteenuseid. infrastruktuur, ilma et peaksite sellele otse juurde pääsema. 

Kuidas see toimima hakkab

Eeldatavasti hakkab neid põhiinfrastruktuure kasutama ja haldama ainult EKP, samas kui digitaalse euro tegelikel kasutajatel on ainult kasutajaliidesed, mis võimaldavad neil kasutada digitaalse euroga seoses avalikult kättesaadavaks tehtud teenuseid. 

Need kaks arendust kulgevad paralleelselt ja eraldi niivõrd, et ilmselt hakkavad asjaosalised eraettevõtted kumbki tegelema ainult üksikute liidestega, mis pole omavahel seotud. 

On kolm peamist põhjust, miks EKP on otsustanud katsetada natiivse digitaalse euro loomist, kuigi kolmanda kohta pole siiani ametlikku kinnitust. 

Esimene on see, et tänapäeval kasutatav euro on klassikaline traditsiooniline valuuta, mis on väga sarnane mineviku omadega, nagu dollarid või Briti naelad. See tähendab, et see on algselt madal tehnoloogiline süsteem, millel on välja töötatud palju tehnoloogiaid. 

Algselt digitaalne euro oleks seevastu äsja välja töötatud ja eelkõige tehnoloogiliselt arenenud valuuta, mis muudaks lihtsamaks muude sellega seotud uuenduslike tehnoloogiate väljatöötamise. 

Praegu muudab euro traditsiooniline olemus tehingute haldamise mõnikord väga keeruliseks, samas kui algselt digitaalne versioon võib need hoopis lihtsamaks teha. 

Seega on esimene põhjus sajandeid vana tehnoloogia omamoodi tehnoloogiline uuendus, mis tundub hiljutiste uuenduste tõttu aegunud. 

Teine põhjus on seevastu puhttehniline, nimelt nn tarkade lepingute kasutuselevõtt. 

Traditsioonilise euroga on nutikad lepingud põhimõtteliselt võimatud, kui just ei töötata välja ad hoc platvorme, mis võimaldavad luua arvutiprogramme, mis suudavad rahaga iseseisvalt hakkama saada. 

Selle asemel tooks digitaalne euro sisse ka nutikate lepingute loomisega kaasneva funktsionaalsuse, nagu seda tehakse näiteks võrgus nagu Ethereum. 

Võimalik, et see on CBDC-de ehk keskpankade digitaalvaluutade tõeline võidurelv, sest tegemist on uuendusega, mida selles valdkonnas pole varem nähtud. 

Nutikate lepingute potentsiaal on märkimisväärne, eriti kui neid haldab põhiplatvorm, mida omakorda haldab EKP. 

Seda potentsiaali saaks testida ka otse kasutajaliidestes, näiteks mõne välise laenuandja rahastatava järelmaksu suvaliseks seadistamiseks. Selles osas on DeFil palju õpetada. 

Kolmas põhjus on aga vähem selge. Asi on selles, et kui digitaalne euro, mida haldab tsentraliseeritud põhiplatvorm EKP käes, saaks keskpangal reaalajas juurdepääsu kõikidele tehingutele. See ei ole tänaseni võimalik ning see võib võimaldada pangal endal väga kõrgel tasemel kontrollida ja jälgida euroga seotud rahavoogusid. 

Kuigi pank on juba teatanud, et ta ei jälgi kõiki tehinguid õigel ajal, on siiski raske ette kujutada, et ta ei saaks seda võimaliku juhuse korral teha. Ehk kui täna on see lihtsalt võimatu, eriti kui kasutatakse sularaha, siis tulevikus võib see olla lihtsalt panga enda valik, kas seda teha või mitte, sest digitaalse euroga oleks see täiesti võimalik. 

CBDC-s tehtud tehingute privaatsus on tõenäoliselt nende kasutamise kõige kriitilisem punkt, kuna üks keskpanga hallatav tsentraliseeritud pearaamat teeb iga tehingu teoreetiliselt õigeaegselt jälgitavaks. Kinnitused, et seda lihtsalt ei tehta, ei tundu piisavad kahtluste hajutamiseks. 

Just sel põhjusel on neid, kes usuvad, et krüptoplatvormidel põhinevad stabiilsed mündid ei pruugi CBDC-de konkurentsis olla liiga palju, kuna need võimaldavad potentsiaalselt anonüümsemat kasutamist.