Samal ajal kui Putin Ukrainas kahekordistub, ebaõnnestub tema gaasigambit

Kirjanik on Yale'i juhtimiskooli Lester Crowni juhtimispraktika professor

Kui Venemaa korraldab raketirünnakuid Kiievile ja teistele Ukraina suurlinnadele, on president Vladimir Putini plaanid õhutada hirmu Euroopa külmutamise ees sel talvel tagasilöögipunktis.

Samal ajal kui Venemaa peab müüma ELile oma maagaasi, ei vaja Euroopa enam neid tarneid. Gaasist on saamas ostjaturg. Energiakriis ei tohiks Putini mahhinatsioonidest hoolimata ohustada ühtset toetust Ukrainale, rääkimata eurooplaste mugavusest sel talvel.

Kindlasti on aktiivse Nord Stream 1 torujuhtme ja avamata Nord Stream 2 torujuhtme väidetav sabotaaž sulgenud kaks Vene gaasi allikat, kuid EL ei vaja neid enam. Samamoodi Putini värske ähvardused katkestada ikka veel läbi saadetav Vene gaas Ukraina transiiditorustik süsteemi eesmärk on tekitada Euroopas uusi muresid. Kuid eurooplasi peaks sel sügisel soojendama gaasiturgude lõhkemine.

Suurt tähelepanu on pööratud turuvõrrandi nõudluse poolele: nõudluse vähendamisele või hävitamisele, normeerimisele ja maagaasilt loobumisele. Põhilised majanduslikud põhjendused tähendavad aga, et me ei tohiks unustada pakkumise poolt.

Aluseks olevate tarnemustrite analüüs näitab, et vastupidiselt levinud arvamusele hangib Euroopa globaalsetelt turgudelt piisavalt gaasi ja veeldatud maagaasi, et juba täielikult asendada Venemaa kadunud tarned. Veelgi enam, see suudab täielikult asendada iga viimsegi Vene gaasi, ilma et oleks vaja nõudlust hävitada või isegi gaasist välja vahetada.

Pärast Ukraina sissetungi veebruaris on Venemaa gaasi hankimine ELis langenud 46 protsendilt 9 protsendile. See pöördepunkt tulenes osaliselt Norrast ja Alžeeriast pärit suurenenud torugaasi kaudu. Veelgi tähelepanuväärsem on see, et USA-st ja mujalt tarnitud veeldatud maagaasi impordi dramaatiline kasv on asendanud sihtotstarbelistest torujuhtmetest kadunud Venemaa aurugaasi. See uus tarnetõus EL-i läheneb meie arvutuste põhjal 40 protsendile ülemaailmsest veeldatud maagaasi kogutarnest.

Sellest revolutsioonist on lihtne mööda vaadata, sest see on veel väga uus. Kuid iga suurema LNG arendusprojekti, vedeldamisterminali ja tootmisvälja ülevaade näitab, et ainuüksi sel aastal on oodata üle 100 miljardi kuupmeetri lisatarneid. See on 20 protsendiline kogu LNG tarne suurenemine.

Kuna nõudlus LNG järele mujal maailmas, eriti Hiinas, väheneb, on ülemaailmsete tarnete uued täiendused piisavad, et täielikult asendada Euroopa sõltuvus Venemaa gaasist Nord Streami ja Ukraina transiittorustikust. Niipalju siis Putini "gaasivarustuse raskusest".

Kindlasti on veeldatud maagaas kallis ning tarbijad ja ettevõtted on arusaadavalt mures hüppeliselt kasvavate energiakulude pärast. Kuid see on eraldi küsimus sellest, kas Euroopas on piisavalt gaasi, et Venemaa tarned täielikult asendada.

Euroopa valitsused seavad juba praegu esmatähtsaks maksusoodustusi tarbijatele nii hoonete kütmise (42% gaasitarbimisest kogu ELis) kui ka elektrikulude (28% gaasitarbimisest) osas, kasutades selleks enneolematus ulatuses suuri toetusi ja ülekandemakseid. .

Euroopa tööstus, mis moodustab 30 protsenti gaasitarbimisest, on pikka aega kartnud struktuurselt kõrgemat gaasihinda, kuid andmed näitavad, et potentsiaalne majanduslik mõju on kardetust tunduvalt väiksem.

Kõige maagaasimahukamad sektorid – metallid, kemikaalid, paber, koks, väetised ja rafineeritud nafta/mineraalide töötlemine – annavad veerandi piirkonna maagaasi kasutusest, kuid vaid 3 protsenti kogu Euroopa brutolisandväärtusest. alla 1 protsendi kogu Euroopa tööjõust.

Kõik andmed viitavad sellele, et vastupidiselt tarneprobleemide kartustele tagab Euroopa globaalsetelt turgudelt piisavalt gaasi ja LNG-d, et täielikult asendada tarned Venemaa gaasist. Seevastu Putin kaotab igal aastal kaotatud gaasimüügi tõttu meie konservatiivse hinnangu kohaselt 100 miljardit dollarit.

Olles õõnestanud oma riigi mainet usaldusväärse energiatarnijana, mida Nõukogude Liit säilitas ka külma sõja haripunktis, on Putinil väga väike olemasolev ekspordivõime ning tal on raskusi ehitamisel, arvestades jäiseid tingimusi ja Arktika laevanduse väljakutseid. Venemaad Hiinaga ühendav ühtne torujuhe kannab 10 protsenti Venemaa Euroopa torujuhtmevõrgu läbilaskevõimest ning Hiina ei torma uute rajamisega.

Nii et ainsad kaotajad sellest gaasiväljapressimisest on Putin ja tema võimaldajad.