Nädalavahetusel veetsin paar tundi Pro Bowli uusimat iteratsiooni vaadates ja see jättis mind igavaks ja ähmaselt rahulolematuks, nagu iga teine Pro Bowl viimase kahe aastakümne jooksul.
Olen otsustanud vaadata vähemalt osa igast Pro Bowlist, mitte sellepärast, et ma oleksin sadist, vaid lihtsalt sellepärast, et mulle väga meeldib NFL-i vaadata, ja kui mul on ees kuus kuud enne järgmise hooaja algust, siis vaatan. isegi kahvatu faksiimile tõelisest asjast, et mu parandus kätte saada.
Viimastel aastatel oleks isegi helde nimetada seda tegeliku NFL-i mängu kahvatuks faksiimileks. Iga aastaga mäng halvenes veelgi, kuna mängijad mõistsid, et sellise mõttetu mängu puhul pole mingit põhjust vigastustega riskida, jättes vähestel neist isu teise meeskonnaga tegeleda, blokeerida või tõsiselt kaasa lüüa. Seda reaalsust arvestades on selle üleviimine jalgpallilippudele täiesti loogiline.
Teine tõsine probleem Pro Bowliga aastate jooksul oli aga see, et see ei ole ka mitmel muul viisil sarnanenud tõelise NFL-i mänguga ning NFL-i keeldumine seda mõista – ja ühiskondlikud muutused, mis on muutnud liiga tähtsamaks. fännid ja kogukonnad üle kogu riigi – oli kasutamata võimalus.
Muidugi, hoolimata Pro Bowlist, on NFL-i sisu viimastel aastakümnetel kõvasti paranenud: televisioonis on palju rohkem mänge saadaval, ülekande kvaliteet on palju parem ja ka võistluse kvaliteet on tõusnud. Selle üheks tulemuseks on see, et inimesed on hakanud NFL-i mänge televiisorist vaatama – kas koos sõpradega või üksi kodus – selle asemel, et vaadata madalama kvaliteediga mänge, mida me kunagi regulaarselt isiklikult vaatasime.
1970. aastatel müüs mu nooremate korvpallimeeskond 1,100-kohalises jõusaalis oma mängud sageli välja, mis tähendas, et kohal oli märkimisväärne osa meie 6,000 inimesest koosnevast kogukonnast. Keskkooli võimla oli kaks korda suurem ja korvpallimängud müüdi regulaarselt välja. Suurte rivaalitsemiste jaoks peaksid inimesed piletid ette ostma.
Minu kogukonna inimesed osalesid neil mängudel, sest enne kaabeltelevisiooni tulekut olid need peaaegu ainsad spordiüritused, mida vaadata sai. Lisaks kolledži jalgpalli- või korvpallimängule televisioonis laupäeva pärastlõunal (ja neid ei olnud kunagi rohkem kui üks) ja kahele NFL-i mängule pühapäeval ei vedanud spordifännid.
Võrgutähtede lahing— mitme spordiala võistlus, kus osalesid näitlejad kolme suure võrgu saadetes — oli 1970. aastatel suur sündmus, sest talvel polnud eetris teisi spordialasid. (NBA lükkasid võrgud siis praktiliselt tagasi põhjustel, millest ma siiani päris aru ei saa).
Kuid inimesed käisid ka keskkooli spordiüritustel, sest need mängud olid linna sotsiaalseks fookuseks. Koolide meeskonnad olid viis, kuidas inimesed kokku tulid ja midagi ühiselt ette võtavad, ning olid kogukonna keskpunktiks. Tänapäeval ei käiks nooremate mängudel muidugi keegi peale vanemate ja õpilaste ning keskkoolispordialad on vaid veidi populaarsemad.
Minu linn pole muidugi kaugeltki ainulaadne – keskkoolispordialadel on nüüd üle kogu riigi fännid näljas, sest fännid on suunanud oma aja ja tähelepanu NFL-ile.
Tänapäeval ei saa me NFL-ist mitte ainult meelelahutust, vaid sellest tulenevad üha enam ka meie identiteet spordifännidena ning võimalused luua kogukonda ja luua sidet inimestega.
Miks muutus juhtus, on liiga suur, et siin käsitleda – Robert Putnam, raamatu autor Bowling üksi, on väitnud, et me kannatame inimesi kokku toovate ühisürituste ühiskondliku lagunemise all: peale keskkooli spordiürituste külastatavuse vähenemise näeme ka vähem bowlinguliigasid, kirikuskäijaid ja vähem inimesi, kes viitsivad isegi kohalikku ajalehte tellida.
Kuid professionaalsed ja suuremad kolledžispordialad on populaarsust kogunud ning NFL on rohkem kui miski muu. Enamik USA 10. aasta 2022 vaadatuimast saatest olid NFL-i mängud ja nii on see olnud juba mõnda aega. Ligi 60 miljonit inimest USA-s jälgis eelmisel nädalavahetusel konverentsi meistrivõistlusi ja Kansas Citys üle poole kõigist televiisoritest olid häälestatud Chiefsi mängule. See on kogukonna definitsiooni järgi kogukondlik kogemus.
Nii heas kui ka halvemas olukorras on NFL nüüd USA-s elavate inimeste jaoks peamine kogukonna allikas ja näib, et iga päev saame rohkem teada selle kohta, kuidas kogukonna liikmeks olemine on nii vaimse kui ka füüsilise tervise jaoks uskumatult väärtuslik. Nii et me vajame rohkem NFL-i jalgpalli – isegi keskpärast – ainult oma tervise huvides.
Kuigi idee inimestest Pro Bowli vaatama tulla tundub veidi absurdne, on see osaliselt tingitud sellest, kuidas NFL on seda käsitlenud. Suurema osa oma olemasolust sarnanes mäng heauskse NFL-i mänguga vaid ähmaselt. Pikka aega mängiti Hawaiil tundmatul staadionil, kus treenerid kandsid leisid ja teadustajad tegid tüütuid intervjuusid ükskõik millise juhusliku endise NFL-i staariga.
Selle viimine Miamisse – tegelikule NFL-i staadionile – aitas veidi kaasa, kuid harjumatud vormirõivad ja diktaatorite meeleheitlik vajadus vaatajaid kaasata ka tegelikust mängust kaugemale, jäi kripeldama. Ja asjale ei aidanud kaasa ka see, et võistkonnad kandsid meile täiesti võõrast vormi.
Kuna mäng on üle antud jalgpalli liputamiseks, on selle sarnasus heauskse NFL-i mänguga nõrgem, kuid ükskõik: NFL ja selle ringhäälinguorganisatsioonid peavad suhtuma sellesse mängu sama tõsiselt kui teistesse NFL-i mängudesse, meie baarid ja spordipubid peavad käivitage Pro Bowli eripakkumisi, et inimesed mängule ilmuksid. Me ei vaja mängu tegelikku kaliibrit, et paraneda – kuna see on võimatu –, aga kui mäng võiks vähemalt ähmaselt meenutada tavalist NFL-i ülekannet igal muul viisil, siis võib-olla saame kõik kokku leppida, et saame sel talvel jalgpalli nimel veel kord kokku. meie sõprade ja naabritega.
Allikas: https://www.forbes.com/sites/ikebrannon/2023/02/06/we-need-the-pro-bowl-for-reasons-that-go-beyond-football/