Ukraina on partneri toel õigel teel, et võita sõda Venemaa vastu.

Aasta möödub Venemaa täielikust sõjast Ukraina vastu, maailm on põhjalikult muutunud. Ukraina on tõestanud, et ta ei ole rahvusvahelises poliitikas ettur, vaid tugev riik, kes võitleb suveräänsuse ja iseseisvuse eest. Venemaa on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid ja sellest on saanud rahvusvaheline paaria. Möödunud aastal kuulutas NATO allianss Venemaa Föderatsiooni kõige olulisemaks ja otsesemaks ohuks liitlaste julgeolekule ning rahule ja stabiilsusele Euro-Atlandi piirkonnas. Selle kuu alguses Ukraina Kohtus kaitseväe kontaktrühmaga Ramsteini lennubaasis, et arutada raskete ründerelvade tarnimist Ukrainale. Müncheni julgeoleku iga-aastasel konverentsil ülemaailmsed juhid ja poliitikakujundajad arutati uusi väljakutseid ja järgmisi samme ülemaailmse julgeoleku tugevdamise ja Ukraina võitluse toetamise kohta.

Ukraina kaitseminister Oleksii Reznikov vaatab FORBESile antud eksklusiivses suumiintervjuus tagasi möödunud aastale ning jagab arusaamu sõja hetkeseisust ja -suunast.

Katya Soldak. Alustuseks palun teil kommenteerida hiljutisi arenguid, nagu Venemaa regulaarsed rakettide ja droonide paugud üle Ukraina. Kas nad alustavad uut pealetungi?

Oleksii Reznikov. Kui venelased mõistsid, et nad ei suuda Ukrainat võita, hakkasid nad tsiviilelanikke terroriseerima. Nende eesmärk on hävitada Ukraina kriitiline infrastruktuur, jättes riigi pimedusse ja külma, ilma vee, soojuse ja elektrita. Nad lootsid, et see tekitab sellise paanika, et inimesed avaldavad valitsusele survet agressori tingimustel rahu läbirääkimisteks. Kuid see taktika ei töötanud. Alates 10. oktoobrist on nad korraldanud raketirünnakuid üle kogu Ukraina, kasutades tiibrakette, ballistilisi rakette ja Iraani droone. Meie õhutõrjesüsteemid, mis kasutavad vanu nõukogude süsteeme nagu BUK ja S300, töötavad hästi. Kasutame ka kaasaegseid süsteeme, mille oleme saanud oma partneritelt. Seega on meil hea kaitse, kuigi see pole täiuslik. Meie vastupanutahe ja meie moraal ei ole kõikunud. Plaanime selle sõja võita. Iga paari nädala tagant, mõnikord sagedamini, vallandavad venelased Ukrainale õhulöökide tulva. Nad testivad meie kaitset eesliinil Bakhmuti lähedal. See on kestnud umbes viis kuud. Nad kasutavad Wagneri poolsõjalist rühmitust, mis palkab vanglatest värvatud kurjategijaid.

Tõelist pealetungi, tankide ja suurtükiväega, me pole ikka veel näinud. Kuid nad näitavad lõunas potentsiaali ja rünnak, mida kõik ootavad, võib siiski juhtuda.

Katya Soldak: Selle kuu alguses kinnitasid Ukraina partnerid tankide tarnimist ja arutasid ründerelvade tarnimist; jätkate tööd hävitajate hankimise nimel. Kus on teie arvates Ukraina täna, Ukraina missioonis saada maailmast tuge ja hankida relvi, et võidelda Venemaa agressiooniga?

Oleksii Reznikov: Möödunud aasta märtsis, kui maailm mõistis, et Ukrainat ei võideta kolme päevaga, ootus, et Kiiev vallutatakse ja kogu Ukraina kukub kolme nädalaga, olid paljud üllatunud. Ootus, et neid ootab ees vaid mõningane geriljasõda, ei läinud tühjaks. Kogu riik tõusis end kaitsma. Mitte ainult meie sõjaväelased, vaid kõik kodanikud: tsiviilisikud, vabatahtlikud, babusi ja dedusi (FORBES: ukraina keeles "vanad vanaemad ja vanaisad") hakkasid kõik oma võimete kohaselt võitlema. See võimaldas maailmas arvata, et Ukrainat on vaja relvadega toetada. Maailm hakkas langetama olulisi otsuseid. HIMARSist sai selles võitluses mängu muutja. See võimaldas meil edukalt läbi viia lahinguoperatsiooni esmalt Harkivi piirkonnas, seejärel Hersoni piirkonnas. Meie partnerid hakkasid meile keerukaid relvi pakkuma.

Kartsin eelmisel suvel, et Ukraina väsimus tuleb peale, ja abi kuivaks ära. Õnneks seda ei juhtunud ja USA juhtimisel loodud Ramsteini kontaktrühm, nn Kremli-vastane koalitsioon, kuhu kuulub enam kui 50 riiki, enam kui NATOsse kuulub, jätkab tööd. Mul on võimalus rääkida nende kaitseministritele, milliseid kaasaegseid süsteeme me vajame ja milleks me neid kasutama hakkame. See on olnud väga selge: algul pidime nad (FORBES: venelased) peatama, seejärel rinde stabiliseerima ja seejärel vastupealetungi alustama. Ja siis meie territooriumide vabastamiseks Tšernigovi oblastist Harkivi oblastist Hersoni oblastini.

Iga riik teeb oma otsused vastavalt oma prioriteetidele ja ühiskondlikele vajadustele. Peaministrid ja presidendid otsustavad, mida nende ühiskond tahab. Meie president [Volodymyr] Zelenskyy koos USA ja Euroopaga andis kogu maailmale teada, kuidas Ukraina võitleb "maailma teise armeega" ja maailm usub, et see on võimalik. See on väga oluline. Maailm usub nüüd, et Venemaad on lahinguväljal võimalik peatada.

NATO strateegia on Madridi tippkohtumise kohaselt määratletud järgmiseks 10 aastaks. Liitlased nõustusid, et Venemaa Föderatsioon on kõige olulisem ja otsesem oht ​​nende julgeolekule ning rahule ja stabiilsusele. Maailm mõistab, et selleks, et NATO sõdurid ei kaotaks oma elu – sest ukrainlased juba kaotavad oma –, on parem anda Ukrainale relvad ja aidata vähendada Venemaa sõjalist võimekust. Nõrgestada Venemaad nii, et see ei kujutaks ohtu NATO liitlastele.

Meie partnerid mõistavad, et see ei ole ühepäevane protsess. Arutleme lisaks konkreetsele relvastusele ja sõjatehnikale ka selle hooldusest, remondist, varuosade tootmisest ja laskemoonast. Kõik saavad aru, et sõda kestab veel kaua. Me ei varja midagi, jagame infot oma partneritega.

Kõik rühma ministrid ütlevad: oleme teiega selle sõja lõpuni, mis lõpeb Ukraina võiduga; me usume seda. See on oluline kogu tsiviliseeritud maailma jaoks.

Katya Soldak: Rääkige meile, mis tunne on olla kaitseminister, kui riigis on sõda? Kas Zelensky valitsus püsib stabiilsena?

Oleksii Reznikov: Zelensky valitsus on stabiilne, kõik ministrid on samad inimesed, kes sõja alguses. Mõnel juhul on asetäitjad vahetunud, kuid need ei ole titaanlikud muudatused.

Kaitseministriks määrati mind kolm kuud enne sõja algust, 4. novembril 2022. Hariduselt jurist, ainsaks sõjaliseks kogemuseks oli noorena teenimine Nõukogude armees. Minu plaan oli reformida ministeeriumi, uuendada hanke- ja logistikasüsteemi ning luua sõjaväelastele eluase, kuid kõik see pandi ootele, kui sõda algas. Pool ministeeriumist oli halvatud. Töötasin koos vaid mõne kaastöötajaga punkrites, vahetades asukohti, sest Kiiev oli ümber piiratud.

Selles sõjalises kriisis tuli palju detaile esialgu saladuses hoida ning pole olnud lihtne säilitada õiget tasakaalu läbipaistvuse ja valitsuse vajaduse vahel ajada teatud avalikke asju salajas. Ühiskonnas hakkavad tekkima kahtlused, mis on demokraatliku riigi puhul normaalne. Pärast sõja algust jäi meil napilt aega avalikkusega suhtlemiseks. Nüüd, kus parlamendiliikmed on tavatöö juurde naasnud, on normaalsust rohkem.

Muudame veidi seadusandlust, mis tagaks sõja ajal läbipaistvuse, ilma et see ohustaks ohutust. Olen valmis seda ettevõtmist juhtima isegi enne sõja lõppu ja tahaksin jätkata tööd reformidega, et vabaneda kõigest postsovetlikust: luua avaliku kontrolli ja haridusreformide süsteem ning kaasata välisekspertiisi. Kui me selle sõja lõpetame, on meil edumaa ja see on lihtsam.

Olen advokaat, jurist. Küll aga tegin sõjaväeteenistuses langevarjuhüppajana 163 hüpet. Olen ka 300 korda ookeanis sukeldunud. Hobi korras oskan hästi snaipripüssi kasutada. Need on minu tsiviilhobid. 2004. aastal olin oranži revolutsiooni ajal Ukraina presidendi Viktor Juššenko advokaat. Me kehtestasime nende petturlike valimiste ajal õigusriigi põhimõtte ja võitsime, nii et Viktor Janukovitšist ei saanud 2004. aastal ebaseaduslik president. Siis mõistsin, et pean kaitsma demokraatlikke väärtusi ja vabadusi. Ma tahan elada euroopalikus Ukrainas.

Reisin palju, kuid asun nüüd Kiievis. Minu naine, tütar ja tema pere, mu poeg, minu kaks lapselast – kogu suur perekond on Kiievis. Lapselapsed käivad koolis; kui Kiievis toimub õhurünnak, minnakse pommivarjendisse.

Katya Soldak: Ameeriklased kahtlevad loomulikult, kas kogu Ukrainale antava abi suhtes on olemas tõhus kontrolli- ja aruandlussüsteem; lõppude lõpuks on see praegu üle 100 miljardi dollari. Millised on olemasolevad mehhanismid, mis jälgivad kogu Ukrainale saadavat sõjalist ja muud abi ning mis kaitseb teda korruptsiooni eest?

Oleksii Reznikov: Kogu rahalist abi, mida saame USA-lt, IMF-ilt ja Maailmapangalt, kasutatakse ainult sotsiaalseteks vajadusteks, mille määravad kindlaks rahandus- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumid. See läheb infrastruktuuri taastamiseks, generaatorite remondiks jne. Sõjaväele ja sõjale ei kuluta sentigi. Kui aga mingi programm otsustab anda meile sõja jaoks relvi või mingeid konkreetseid asju, oleme väga tänulikud ja see läheb ainult relvastusele, sõjavarustusele, laskemoonale jne. Kasutame NATO hankelogistika süsteemi, sama mida kasutavad NATO riigid. NATO peakorter ja Euroopa väejuhatus saavad jälgida iga relvastust ja näha, kuhu see jõuab, millisesse pataljoni ja millisesse brigaadist.

Lääne inspektorid saavad süsteemis iga relvatüki jälitada ja kui nad tahavad seda näha, võivad nad tulla kohapeale ja oma silmaga kontrollida. Oleme oma partnerite jaoks täiesti läbipaistvad. Mida rohkem meie partnerid meid usaldavad, seda rohkem nad meid relvadega aitavad. Olen kindel, et pärast meie võitu saab Ukrainast – mis on juba de facto NATO riik – NATO riik de jure.

Katya Soldak: Millisena näete sõja praegust kulgu ja seisu?

Oleksii Reznikov: Praegu on mõlemal poolel käimas ressursside kogumise protsess. Kumbki pool on valmis initsiatiivi haarama ja me ootame. Oleme valmis venelaste pealetungiks ja valmistame ette vasturünnakut. Meie peamine eesmärk selles sõjas on võita, vabastades kõik ajutiselt okupeeritud territooriumid, vabastades meie inimesed ja võttes need vastutavaks rahvusvahelise tribunali ees. Usume, et koos kogu tsiviliseeritud maailmaga suudame seda teha. Oleme sel aastal tõestanud, et Ukraina suudab Vene armeed mitte ainult peatada, vaid ka selle lüüa.

Keegi ei uskunud, et Taavet Koljati võidab, kuid see juhtus tänu sellele kivile tropis. Meie puhul alistab Taavet meie sõprade relvade toel Kolliati.

Seda intervjuud on selguse ja järjepidevuse huvides muudetud.