"The Walking Dead" 11. hooaeg, 23. jagu, ülevaade: segamine finaali poole

Kui ma vaatan neid viimaseid episoode Walking Dead, Taban end palju mõtlemas kasutamata võimalustele. Ma ei peaks sellele mõtlema. Ma peaksin nendesse tegelastesse ja nende lugude järeldustesse sügavalt investeerima. Muidugi on mitu põhjust, miks ma seda ei tee:

• Etendus on praeguseks liiga kaua kestnud. Vaevalt olen ma üksi, et tunnen end läbi põlenud loo pärast, mille aegumiskuupäev paar aastat tagasi möödus.
• Näitlejate koosseis on ikka liiga suur. Kuidagi on nad peaaegu 24 episoodi jooksul peaaegu ühegi meie kangelase maha tapnud. Mõned kurikaelad on loomulikult surnud, kuid meie kangelased jäävad puutumata (sellest lähemalt minuti pärast). See muudab etenduse hambutuks; ja hambutu zombidraama on umbes sama tõhus kui hambutu zombi.
• Mitme peategelase saatus on juba rikutud tänu AMC nõudmisele teha varakult teadaandeid spinoffide kohta (mis on seotud kaubamärgiga, arvestades, kui sageli saade tegelase lahkumisest teatati või telegrafeeriti).

Need tegurid koos minu antipaatiaga Rahvaste Ühenduse ja selle igava liidri Pamela Miltoni vastu muudavad raskeks viimasele hooajale emotsionaalselt investeerida. Raske on hoolida tegelaste surmast, kui nad kunagi ei näi surevat ja ma olen kaotanud oma tunded peaaegu kõigi nende vastu – ja need, kellest ma endiselt hoolin, nagu Negan ja Daryl, on välja kuulutanud spinoff-saateid. Muidugi, ma olen mures mõne tegelaskuju pärast, nagu Rosita ja Printsess, ning mulle on hakanud rohkem meeldima Gabriel ja Aaron, kuid üldiselt . . . Mind lihtsalt nii väga ei huvita.

Seega mõtlen hoopis kasutamata võimaluste peale. Esiteks oleks kogu selle hooaja võinud kulutada rohkem näitlejaid maha lööma. Mingi väga vajalik tunne eelseisvast hukust ja kasvavast pingest oleks võinud juba ammu (või isegi kaheksast osast koosneva teise ploki lõpus) ​​paika panna, mis oleks praegusel hetkel emotsionaalset eelseisu tõstnud. Kui Pamela oleks tapnud mõned meie kangelased kuus või seitse osa tagasi, oleks see kättemaksutung värske ja toores.

Selle asemel tundub, et kõik on kiirustav ja segane, kui oleme liini lõpus. Head poisid on oma vangistajatest üle saanud ja naasevad Rahvaste Ühendusse rongiga, millega nad käskisid Pamela lõplikult maha võtta. Kuna Eugene pääses põgenema, on Pamela usk Mercerisse murenenud ja ta paneb ellu plaani, kuidas ta maha võtta ja vaigistada rahva seas kasvavat viha Eugene'i süüdimõistmise pärast. Tal on väed, kes juhivad karja jalutajaid müüride poole, mida ta kasutab nii Merceri ärasaatmiseks kui ka tänavate puhastamiseks. Aaron, Jerry, Lydia ja see seltskond kõnnivad karja keskel oma pooliku zombie-soolikas.

Mulle tegelikult väga meeldis, et Aaron ja Jerry mängisid Whispererit selle stseeni ajal. See pani mind mõtlema kasutamata võimalustele. Mis siis, kui sosistajatega võitleva etenduse asemel oleksid nad võtnud selle radikaalselt teises suunas ja saanud kangelasi muutuma hoopis sosistajad? Nende ajendiks oleks olnud mäss Rahvaste Ühenduse vastu. Nad oleksid välja mõelnud kogu selle meetodi zombimaske kandvate ja üksteisega sosistavate jalutajate sekka peitmiseks, et vältida Rahvaste Ühenduse ülima sõjalise võimsuse avastamist, ning pidanud rea sissisõja lahinguid ja terrorirünnakuid oma vaenlase vastu.

See pole aga lugu, mille me saime. Selle asemel, kui seltskond üritab haagissuvila sisse pääseda ning Luke'i ja Elijahi tõukab kari teistest eemale, ulatab Lydia oma uue poiss-sõbra päästmiseks käe ja zombi hammustab teda. Haagissuvila sees seovad nad tema käe külge žguti ja Jerry lööb selle oma mõõgaga maha. See on õudne stseen ja sul on Lydia pärast kahju – ja siis Jerry pärast, kes on nõus teisi otsima –, kuid tundub, et on liiga vähe, liiga hilja. Lydia käsivars on üks kahest eelviimases episoodis hukkunust Elavad surnud.

Teine on Judith, kes võib olla surnud või mitte, kuigi ma arvan, et ta jääb ellu. Teda tulistatakse, kui Pamela varitseb Daryli ja teisi, kui nad üritavad linna siseneda. Mercer pidi nendega kohtuma, kuid ta arreteeriti koos tema lojaalsete vägedega. Pamela mehed ilmuvad kohale ja hakkavad kohe tulistama ning järgneb suur tulistamine. Mingil põhjusel liitub Pamela võitlusega, haarab relva ja tulistab Daryli pihta. Judith hüppab teda päästma ja võtab selle asemel kuuli. Pamela on šokeeritud, ilmselgelt ei taha lapse verd oma kätele. "Sa tegid seda!" karjub ta neile taganedes. "Sa tegid seda!"

Pamela plaanid lähevad viltu mitmel viisil. Zombid on arenenud ja müürid ei hoia neid enam tagasi nende väheste vägede tõttu, kes tal nüüd, mil Mercer ja tema mehed on vahi all, varuks tuleb. Ebasurnud ronivad mööda seinu, ületades kiiresti Tormiväelased ja avades linna väravad. Kogu hord liigub Rahvaste Ühenduse poole ja Pamela käsib oma vägedel sulgeda "mõisad", kus tema ja teised rikkad ja võimsad elavad. Kui naine, keda ta armeed juhib, protestib – tuhanded võivad surra, kui ta jäetakse enda hooleks –, ütleb Pamela talle, et nende ülesanne on valdusi kaitsta.

Meie kangelased pääsevad linna, kuid seal on ka surnuid ja juba on üles seatud barrikaadid, mis suunavad surnud mõisatest eemale ja ülejäänud linna (kuigi need arenenud zombid peaksid suutma mööda minna barrikaadid piisavalt lihtsalt).

Praegu on eesmärk ellujäämine rohkem kui mäss. Ellujäänud võitlevad läbi zombide, vabastades ava Darylile, kes kannab praegu peaaegu elutut kuju, et ta saaks läbi murda ja arstiabi leida. "Issi?" ütleb ta ühel hetkel, vaadates talle läbi uduste silmade otsa. See on ilmselt episoodi parim hetk, mis annab korraks tõelise emotsionaalse löögi. Episoodi alguses lubas Daryl, et kui see kõik läbi saab, räägib ta talle kõik lood, mida ta mäletab, kõigist inimestest, kes teda kunagi armastasid – Carli, Michonne’i, tema sünniema Laurie ja kaua kadunud isa kohta. Rick. Judith oli rääkinud kahest emast, kuid tegelikult on tal olnud ka kaks isa. Daryl on astunud oma lapsendaja isaks nüüd, kui kõik teised on läinud. See on armas ja kurb hetk, kui ta teda esimest korda nii kutsub ja tõenäoliselt kogemata.

Ma pole kindel, kas see saade tapab oma viimase Grimesi pereliikme või mitte. Seda saame vist finaalis teada.

Praegu on probleem aga selles, et nad pole ära tapnud keegi veel. Eugene, leides taas selle väikese julgustüki, mida ta sügaval endas hoiab, ületab teda otsiva sõduri ja ühineb teiste võitlejatega. Kõik on endiselt elus, isegi kui Judithi ja Lydia jaoks asjad halvasti tunduvad. Magna, Yumiko, Luke, Rosita, printsess, Negan, Annie – tõesti, 11. hooajal on elus isegi rohkem peategelasi kui 10. hooajal, kuna lisandub Negani uus naine ning Maggie ja tema poeg (ja Elijah ja kõik teised) need teised inimesed tema kogukonnast, keda sellel saatel ei olnud probleeme võimalikult kiiresti maha lüüa).

Süžee turvis on probleem. Asjaolu, et kõik tähendusrikkad surmad peavad aset leidma õiglasel ajal üks episood on veider. Jerry on ilmselt loll, mis on nõme. Mul poleks midagi selle vastu, kui Jerry, Aaron, Gabriel, Rosita, printsess, Negan, Daryl ja lapsed ellu jääksid. Ausalt öeldes, kui sellel saatel oleks tõeline teras – ja AMC ei oleks spinoffidest nii huvitatud – lõppeks see nii Missioon, kui lapsed jäid katkise, traagilise maailma tükke üles korjama.

Aasta sarja finaal Elavad surnud ei tule täna AMC+-sse, mis on hea. Ausalt öeldes soovin, et AMC poleks kunagi saate publikut sel viisil lõhkunud. Palju parem on jagada jaod kõigile samal ajal. Just selline üritus TV peaks olema ja me saame seda viimast korda järgmisel pühapäeval, 20. novembril, kui viimane osa lõpuks eetrisse jõuab. Kui pikk imelik reis see on olnud.