"Väike satanismi raamat" autor La Carmina räägib saatanliku paanika paljastamisest

Ajakirjanik, blogija ja telesaatejuht La Carmina on aastaid dokumenteerinud alternatiivkultuuri ning tema uus raamat, Väike satanismi raamat: Saatanliku ajaloo, kultuuri ja tarkuse teejuht, mille eesmärk on valgustada laialt valesti mõistetud nähtust.

Raamat uurib Saatana erinevaid kujutamisi ja arusaamu läbi ajaloo, mis viib kaheksakümnendate ja isegi tänapäeva saatanliku paanikani, vastandudes Saatanliku templi otsekohese progressiivse aktivismiga.

La Carmina rääkis mulle oma uurimisprotsessist ja kavatsustest raamatu kirjutamisel.

Rääkige meile endast ja oma blogist.

Ma alustasin oma La Carmina blogi aastal 2007. Põhiliselt kirjutasin Jaapani moest, popkultuurist ja subkultuurist. Kasvasin üles Kanadas Vancouveris ja olin väga huvitatud gooti- ja alternatiivmaastikust.

Uurisin ka Jaapani satanismi stseeni – see on seal väga ainulaadne, sellel on teistsugune väljend, mis minu jaoks oli põnev. See oli minu esimene rünnak satanismi. See kõik on aastatega kasvanud, viinud telesaadeteni ja Väike satanismi raamat.

Kuidas satanism Jaapanis avaldub?

Läänes kuulete rohkem sellest, kuidas satanism on reaktsioon fundamentalistlikule kristlusele. Paljud inimesed peavad saatanlikke sümboleid jumalateotuseks; selle idee peale on üsna negatiivne reaktsioon.

Jaapanis on kristlased vaid umbes 1% inimestest, nii et see võtab üsna erineva kultuurikonteksti; kui käid ringi tagurpidi ristidega särkidega ehk 666, siis ei pilguta silmagi. Nad arvavad, et sa oled lihtsalt alternatiivmoes. Nii et teil ei ole kristliku narratiivi vastu surutud samasugust tagasilööki, mis inimestel võib olla läänes.

Kuid Saatana metafoor on Jaapani satanistide jaoks endiselt väga tähendusrikas. Väga konservatiivses ja konformistlikus ühiskonnas on tähendusrikas end identifitseerida Saatanaga, autoriteedi küsijaga, kes julgeb reegleid trotsida.

Mis ajendas teid raamatut kirjutama?

Jaapani saatanlik stseen huvitas mind juba üle kümne aasta. Tutvuksin sealsete satanistidega, kirjutaksin nende pidudest, nende poodidest. Saatanlik tempel asutati 2013. aastal ja see juhatas sisse uue sotsiaalselt ja poliitiliselt angažeeritud satanismi liikumise, mis oli üsna uus ja ka minu jaoks väga huvitav.

Mind paelus see, kuidas nad kasutavad oma positsiooni religioonina, et tõrjuda teokraatlikke sekkumisi, mis ohustavad kiriku ja riigi lahutamist, või seadusi, mis on vastuolus LGBTQ, vähemuste või reproduktiivõigustega. Ma arvasin, et see on nii lahe, et satanistid võtavad selle lipu kätte ja seisavad allajääja eest, traditsiooni kohaselt, et Saatan on taevast välja heidetud mässaja.

Kirjutasin sellest üha rohkem erinevatele väljaannetele ja ka oma saidile ning see viis raamatutehinguni Simon & Schusteriga. Väike satanismi raamat. Uudistes on olnud nii palju satanismi ja saatanliku paanika kohta; inimesed on üsna huvitatud, kuid seal on ka palju valeinformatsiooni. Inimesed ei tea tegelikult, mida see tähendab, nad arvavad, et satanistid usuvad tõelist saatanat või on kuradi kummardajad, ja see pole üldse nii.

Niisiis, me mõlemad arvasime, et kui koostame väikese raamatu, et selgitada Saatana ajalugu ja juuri, võib see aidata inimestel mõista, mida satanistid tegelikult esindavad.

Milline oli teie uurimisprotsess?

Uurimisprotsess hõlmas mitmete tihedate akadeemiliste allikate hankimist, sealhulgas Oxford University Pressi satanismi käsitlevaid raamatuid. Kõige suurem väljakutse oli destilleerida see üldsusele kättesaadavasse vormingusse.

Tahtsin olla kindel, et katsin kõik põhitõed kellegi jaoks, kes ei pruugi satanistidest midagi teada. Tahtsin teha kindlaks, kust kuradi lugu pärineb ning mida need nimed ja sümbolid tähendavad.

Kuid ma süvenesin ka nišiteemadesse, nagu Hellfire Clubid ja nõiaprotsessid. Erinevad ajaloolised hetked, mida mainin – templirüütlid, mürkide afäär, saatana tõus popkultuuris. Seal on nii palju erinevaid aspekte, mida katta.

Aga kurat peitub detailides; Loodan, et see raamat julgustab inimesi uurima bibliograafias loetletud suurepäraseid allikaid, kui nad soovivad rohkem.

Mis määratleb satanismi kui religiooni?

Mõned inimesed määratlevad religiooni üleloomulikusse uskumise kaudu, kuid kui me vaatame seda sügavamalt, pole see tingimata nii. Isegi ajalooliselt väljakujunenud religioonide puhul, nagu budism või džainism, on selles palju mitteteistlikke kogukondi, kus pole teadusest väljapoole jäävaid õpetusi, millel pole midagi pistmist jumaluse või üleloomuliku kummardamisega.

Ja siiski, te võiksite neid pidada seaduslikeks religioonideks, neil on kogukonnad, neil on ühine filosoofia. Neil on väärtused, mis on selles elavatele inimestele tähenduslikud.

Ma arvan, et sa näed seda ka mitte ainult mitteteistlikus satanismis, vaid ka teistes uutes religioossetes liikumistes, millest teised inimesed pole ehk kuulnudki.

Kas uurimistöö tegemisel üllatas teid miski?

Sama teema kerkis esile ja minu jaoks tabas mind tõesti see, et läbi sajandite on nii palju inimesi tõrjutud ja isegi surmatud satanismisüüdistustega.

Enamik neist inimestest olid vähemused, keda peeti valeks religiooniks, võib-olla moslemid või paganad. Nõiajahi sihtmärgiks olid naised ja ka mehed, kuid tundub, et paljud naised kandsid nende süüdistuste raskust. Palju naisi äärealadel, inimesi, kes olid teistsugused, kes ei sobinud ühiskonda.

Näete seda kogu tee, kaheksakümnendate ja üheksakümnendate saatanlikus paanikas, kus metallimehi süüdistati saatanlike kuritegude toimepanemises. Ka täna on see veel pooleli.

Ajalugu läbides ja kirjutades tabas mind tõesti, kuidas satanism on tänapäeva inimeste jaoks tähendusrikas, sest nad seisavad sajandeid kestnud ebaõigluse eest, nende eest, keda ühiskond ei soosi.

Miks paistis Saatana hirm kuuekümnendate ja seitsmekümnendate paiku popkultuuris avalduma?

Ma arvan, et palju erinevaid tegureid; kuuekümnendad olid nii huvitav kultuuriliste muutuste ja sotsiaalsete muutuste aeg. Nii et kui filmidele meeldib Rosmariini beebi or Vaimude väljaajaja ilmusid või laulud kuradist, avaldasid nad rahvateadvusele suurt mõju ja see lihtsalt kasvas läbi kaheksakümnendate Satanic Panicuga.

See on palju erinevaid sotsiaalseid tegureid, kuid ma tooksin välja ka meedia suurema leviku televisiooni ja filmide kaudu. Nüüd levitab sotsiaalmeedia ja Internet neid ideid kogu maailmas. See on hea ja halb; see võimaldab inimestel levitada ideid ja organiseerida, aga ka levitada valeinformatsiooni.

Tänapäevastes õudusfilmides näeb endiselt palju Saatanliku paanika troope. Mis sa sellest arvad?

See on veel üks asi, mis mulle raamatut kirjutades huvitav tundus. Kasvad üles selliste ideedega, et kirjutad oma hingele alla, sõlmid kuradiga pakti, kuid inimesed ei mõtle tegelikult, kust see kõik tuli. Ma väitsin Fausti peatükis, et need on tõesti keskaegsed lood, mis aina kasvasid ja viisid kirjandusteosteni, mis viisid nende filmitroppideni. See on praegusel hetkel meie kultuuris ja avalikkuse teadvuses vägagi juurdunud.

Võiksime isegi tagasi minna enne kuradi leiutamist, inimesed rääkisid lugusid kurjadest vaimudest, sest nad tahtsid mõista ümbritsevat maailma. Ma arvan, et lugude loomine on inimesele omane, meid tõmbavad tumedad asjad, oleme neist huvitatud ja erutavad ning seetõttu on inimesed alati armastanud õudustüüpi narratiive käikudes. Ma saan aru, miks see on tänapäeval endiselt populaarne.

Ma ei teadnud, et Saatanlik tempel oli seotud nii suure progressiivse aktivismiga. Kuidas teie arvates saavad nad oma sõnumit paremini edastada?

See on alati ülesmäge lahing. Arvan, et teod räägivad kõvasti, head tööd, mida nad teevad nii suures kui väikeses mastaabis. Ma tean, et nad jõuavad uudistesse palju suuremate projektide, näiteks Baphometi kuju kohta. Aga väike kogukondlik organiseerimine toimib, kui kuulete, et teie kohalikud satanistid korraldavad riiete rallit vms, aitab see.

Vancouveris ja Ottawas on neil peatükid ehk kogudused, nagu neid tänapäeval nimetatakse. Ja nad korraldavad kogukonnaüritusi ja heategevusüritusi. Ja lihtsalt selliste allikate olemasolu nagu dokumentaalfilm Hail Saatan?, ja loodetavasti ka minu raamat, et aidata inimestel satanismist teistmoodi näha.

Kas olite üllatunud, kui nägite, et paljud vanad Saatanliku paanika troopid naasevad QAnoni ja muude vandenõuteooriate näol?

Ei! Mul ei ole suuri lootusi, et inimkond parandaks kriitilist mõtlemist. Ma arvan, et niidid on alati olemas. Need vandenõuteooriad on juba ammu avalikku teadvusesse õmmeldud. See aitab teatud inimestel oma võimu suurendada; näete seda templirüütlite päevil, kus kuningas jahtis neid ja süüdistas neid satanistides, et saada oma maad ja raha.

Selles antisatanismi narratiivis on palju jõudu. Kuna see aitab gruppidel tugevdada oma võimu teisi demoniseerides, arvan kahjuks, et see jätkub, ükskõik mida.

Üks Saatanliku templi põhimõtetest on, et inimesed on ekslikud ja peaksid olema valmis oma arvamust tõendite põhjal muutma. See on tõeline oskus, raske ja väljakutseid pakkuv oskus, millest inimesed nii palju ei räägi.

Arvan, et peaksime jätma ruumi dialoogiks ja võimaldama inimestel muutuda, kui nad teevad tõelisi jõupingutusi.

Milline on teie lemmik popkultuuri Saatana kujutamine?

Ma armastan Jaapani armsat kultuuri, nii et ma ütleksin Saatana Kawaii versioonid. The Tere Kiisu kaubamärk Sanrio, neil on isegi kuradilaadne tegelane Kuromi. Mitte just saatan, aga armas, kuratlik tegelane.

Mida loodate, et lugejad teie raamatu lugemisest võidavad?

Loodan, et nad lähenevad sellele avatud meelega ja soovivad rohkem teada saada. Mulle meeldib läheneda sellele mitte-ilukirjanduslikust ajaloolisest vaatenurgast, nii et ma ei julgusta üldse kedagi religiooniga nõustuma või seda mingil viisil praktiseerima.

Ma lihtsalt loodan, et see aitab paremini mõista, millised satanistid tegelikult on.

Seda intervjuud on pikkuse ja selguse huvides muudetud