Lionesside naiste euroedu jäädvustas uues dokumentaalfilmis

Inglismaa naiste jalgpallikoondise edu selle suve UEFA naiste euroturniiril on taaselustatud uues 75-minutilises dokumentaalfilmis, mille toodab Altitude Films ja mille režissöör on Poppy de Villeneuve ning mis jõuab Apple TV ekraanile esmaspäevast.

Kuna naiste jalgpall on praegu Kataris toimuva meeste jalgpalli maailmameistrivõistluste kõikehõlmava kajastuse varju, Lionessid: kuidas jalgpall koju tuli, on õigeaegne meeldetuletus sellest, kuidas naiste mäng vallutas Inglismaa hiilgava suvise kuumalaine ajal.

Kuus mängijat – kapten Leah Williamson, Mary Earps, Fran Kirby, Nikita Parris, Jill Scott ja Keira Walsh – annavad oma mälestustega kolmenädalasest turniirist oma panuse koos ajakirjanike Faye Carruthersi ja Nicole Hollidayga. Mängijad mõtisklevad kordamööda ka oma individuaalsete radade üle tippu jõudmiseks, kasutades lapsepõlvest pärit kodufilmi kaadreid.

Väravavaht Mary Earps räägib, kuidas tema igavus oma esimeses klubi West Bridgford Coltsis väravat lüüa muutus pärast seda, kui ta noore tüdrukuna penalti realiseeris, kinnisideeks hoida puhtalt paberid. Ta tunnistab: "Ma vihkan värava löömist, olgu see siis sõprusmäng või Euroopa meistrivõistluste finaal. Ma vihkan alla andmist, tahan alati puhtaid linasid hoida.

Seal on palju telgitaguseid huumorihetki, näiteks kui mängijad meenutavad, kuidas eelmisel õhtul finaal Saksamaa vastu Wembley staadionil, nende une katkestasid nende tubades olevad elektroonilised kardinad, mis avanesid ja sulgusid näiliselt nende omal soovil.

Kuue matši vahele jäävad ka teravad meeldetuletused, kui kaugele on naiste mäng vaatamata arengut takistavatele arvukatele takistustele jõudnud. Alates keeld Inglise Jalgpalliliit paigutatud naiste matšide mängimisele professionaalsetel klubiväljakutel Inglismaa kaudu esimene ametlik rahvusvaheline matš 1972, nende esimene Euroopa meistrivõistluste finaal 1984. aastal ja eelmine finaal 2009. aastal, kui treener Hope Powell tunnistas, et ükski meedialiige ei viibinud lennujaamas turniiri teiseks jäänud võitjaid koju vastu võtmas.

Intervjueeritakse teisi endisi mängijaid, nagu Carol Thomas, esimene naine, kes võitis Inglismaa koondise 50 mängu, ja endine kaitsja Anita Asante, samuti Powell, et anda Lioneeside triumfi loole ajalooline perspektiiv koos arhiivikaadritega nendest meeskondadest ja tingimused ja apaatia, millega nad omal ajal kokku puutusid.

See vastandub 2022. aasta Lionesside peadpööritavale teekonnale, kes olid kodumaal mängides emotsioonide tõusulainel kaasa haaratud. Film põimib mängumängu kaunilt kokku kaadritega Inglismaa fännidest üle kogu riigi, et jäädvustada suve hetk, alates marssidest Sheffieldis kuni festivalini Trafalgar Square'il ja lõpetades pealinna vaatamisekraanidega.

Edu taga olev peatreener Sarina Wiegman ei saa aru ja kuna BBC avaldas kolmapäeval oma dokumentaalfilmi Lionesside edust, kannatab filmis mängude originaalkommentaaride puudumine, vaid teekond Kokkuvõte, mida me kõik teame, on endiselt kaasav ja mõned mängija paljastused oma tunnete kohta lõpus tõmbavad südameid.

Williamson väljendab oma emotsioone eriti kõnekalt, tunnistades, et võttis pärast poolfinaali võitu Rootsi üle riietusruumis hetke nutma. Ta avaldab ka Wiegmani viimased sõnad finaalieelsel meeskonnakohtumisel, mis leevendas mängijate vahelisi pingeid: "Me ei pea võitma, aga me tõesti-väga tahame."

Lõpus tsiteerib Williamson Inglismaa 1966. aasta maailmameistrivõistluste võitjat Geoff Hursti, et kirjeldada, mida ta tundis pärast vilet, mis andis märku lõplikust võidust finaali lõpus. "Minu algne tunne oli kergendus, kuid võidutunne on jäänud minuga igaveseks."

Lionessid: kuidas jalgpall koju tuli on saadaval DVD-l ja digitaalsel kujul alates 19. detsembrist ning vaatamiseks Sky Documentaries ja voogedastusteenuses KOHE alates 27. detsembrist.