OPEC+ ei tohiks Venemaad grupist välja visata

Võimalus, et Venemaal palutakse ametlikult või de facto OPEC+-st lahkuda, meenutab mulle vana karikatuuri, kus mõnda OPECi liiget ähvardatakse väljaheitmisega ja nad vastavad rõõmsalt: "Kas sa lubad?" Reaalsus on see, et rühmitus eksisteerib selleks, et julgustada (viisakas väljend) eksportijaid tootmist valitsema, kui hinnad nõrgenevad. Väärib märkimist, et kõik olulised hinnatõusud minevikus on toimunud väliste sündmuste tõttu, nagu Iraani revolutsioon või araabia kevad, mitte aga liikmed, kes otsustasid, et soovivad kõrgemaid hindu. (Ma välistan juhtumid, kus nad aitasid hindu pärast kokkuvarisemist taastuda, nagu 1999. aastal.)

Naftaturg ja OPECi roll selles on klassikalised näited vabasõitja probleemist, mille kohaselt saavad kõik tootjad kontserni tegevusest kasu, kes kannab kogu koorma. Organisatsioon on loomulikult hädas nõuete täitmisega, sest petmine tasub end tavaliselt ära: nõuete täitmata jätmise eest ei kohaldata ametlikke sanktsioone ja hinna langetamine on ainus võimalik jõustamismehhanism. See ei ole päris tuumavõimalus, kuid liikmed – ja eriti saudid, kes on sunnitud jõustaja rollis – ei soovi seda kasutada. Neil pole samaväärset Texase raudteekomisjoni pöördumisega Texas Rangersi poole.

Venemaa organisatsioonist eemaldamise põhjus on käimasolevate majandussanktsioonide ümber, mis raskendavad tema kvoodi täitmist. Aprilli seisuga arvatakse, et Venemaa naftatootmine langes 1 mb/d ning prognooside kohaselt võib kahjum järgmiste kuude jooksul küündida 3 mb/d müügimahust. Väljavaade on juba pannud hinnad hüppeliselt tõusma, kusjuures iga väike samm Euroopa naftaostu sanktsioonide suunas lisab mõne dollari barreli kohta, kui vaid mõneks päevaks.

Seni on teised OPEC+ liikmed keeldunud toodangut oma kvootidest kõrgemale tõstmast, et kompenseerida Venemaa naftavarude kaotamist, osaliselt seetõttu, et kahjud on tõenäoliselt ajutised, kuna selle riigi naftatootjad leiavad uusi kliente, ja osaliselt murest, et nad võib soovida Venemaalt abi tulevastel turu nõrkuse perioodidel.

Kui oluline on Venemaa OPEC+ jaoks? Noh, 2020. aasta alguses vähendas Venemaa kontserni turu stabiliseerimispüüdlusi 2.5 mb/d, mida ületas vaid Saudi Araabia. Aserbaidžaani ja Kasahstaniga, mida Venemaa osalus kahtlemata tugevalt mõjutas, moodustasid nad 1/3 vähendamisest. Tagantjärele mõeldes osutusid kvoodid liiga karmiks, viies Brenti hinna enne invasiooni algust kuni 100 dollarini. Siiski on selge, et Venemaa oli rühmituse jõupingutuste peamine tugisammas, kui mitte peamine.

Ütlematagi selge, et järjekordne nõudluse langus covidi pandeemia korral näib järgmisel kümnendil väga ebatõenäoline, kuid Venemaa ja tema eelkäija Nõukogude Liit on sageli abistanud OPECi stabiliseerimispüüdlusi, ehkki erineval määral. Siiski, arvestades Venemaa pakkumise vähenemist 2016. aasta detsembris, oli viimane pandeemia-eelne kvoodilepe vaid 300 tb/d, mis on summa, mille Lähis-Ida tootjad saaksid kergesti tasa teha.

Nakatumine ei puuduta aga ainult viirusi. Pandeemilises OPEC+ lepingus tuli rohkem kui 1 mb/d vähendamine teistelt OPEC-i mittekuuluvatelt liikmesriikidelt ja enamikku sellest poleks ilmselt tehtud ilma Venemaa osaluseta. Vaadates uuesti 2016. aastale, pakkusid OPEC-i mittekuuluvad liikmesriigid peale Venemaa vaid 260 tb/d allahindlusi, mis on suhteliselt väike summa, kuid vähemalt toetas OPECi jõupingutusi psühholoogiliselt.

Ja ajalooliselt on isegi OPECi tootjad võtnud oma näpunäiteid teiste liikmete järgimisest, nagu 1990. aastate lõpus, kui Venezuela toodang ületas palju kvooti ja neile ei kohaldatud esialgu mingit karistust. Vastuseks lasid peaaegu kõik teised liikmed oma toodangul kvoodist kõrgemale tõusta, nagu alloleval joonisel on näha. Suundumus oli selgelt murettekitav saudidele, kes nõudsid kvootide tõstmist, et võimaldada neil ühtlustada teiste tootmispoliitikat ilma oma kvooti rikkumata. (Sellisel juhul oli Caesari naine lubamatu, kuid Caesar otsustas olla kahtlustest kõrgem.)

OPEC+ liikmete jaoks on küsimus selles, kas nad suudavad hoida Venemaa piisavalt õnnelikuna, et osaleda tulevastes turu stabiliseerimise jõupingutustes, mida on tõenäoliselt vaja sõja lõppedes ja eriti siis, kui Iraan ja/või Venezuela pääsevad sanktsioonide mõjudest. Ainuüksi Venemaa nüüdsest kontsernist eemaldamine, kui ka viisakalt tehtud, muudab tulevase koostöö saavutamise palju raskemaks, tekitades rohkem hindade volatiilsust ning suurendades hinnasõdade sagedust ja tõsidust.

Üks võimalik lahendus oleks seada OPEC+ kvoodid piisavalt kõrgeks, et teised liikmed saaksid Venemaa tarnete kadumise kompenseerimiseks tootmist tõsta, hoides samal ajal lepingu kehtivusaja lühikesena, mitte rohkem kui kolm kuud, nii et Venemaa tarnete taastumine tooks kaasa rühmade kvootide taset vähendati kompenseerimiseks. See oleks vastupidine 1998. aasta kokkuleppele, kus rühmituste kvooti suurendati, kuigi enamik liikmeid tootis juba tühjaks, kuid Saudi Araabia suurendamine võib olla vastuvõetav. Määrake grupikvoot võrdseks eeldatava nõudlusega, millele lisandub Angola, Nigeeria ja teiste kvoodist allapoole jääv toodang, samuti Venemaa eeldatav väiksem naftapakkumine. Venemaa ei pruugi sellega rahul olla, eelistades oma sageli allahinnatud naftamüügi puhul sõjaaegseid hinnalisasid, kuid see võib osutuda vastuvõetavaks kompromissiks.

OPEC+ võib olla mures, et Venemaa pakkumine taastub oodatust kiiremini või et majanduslangus vähendab maailma nõudlust, jättes nende kvoodid nii kõrgeks, et ülemaailmsed varud hakkavad taastama. Arvestades aga seda, kui madalad need praegu on, ei too hinnad isegi 2 mb/d laoseisu mitu kuud tagasi alla 60 dollari, kus nad olid enne pandeemia algust. Ja rühm on näidanud, et nad suudavad kiiresti tegutseda, kui olukord seda nõuab, seega tundub uue hinnalanguse tekitamise oht suhteliselt väike. Mis ei tähenda, et OPEC+ liikmed selle hinnanguga nõustuksid, ja nagu alati, on lihtsam mitte midagi teha.