Tuumaenergia võib vähendada maailma süsinikdioksiidi heitkoguseid poole võrra

Eelmises artiklis Taastuvenergia kasvas 2021. aastal kiires tempos, tõin esile taastuvenergia suutmatuse üldise energianõudlusega sammu pidada:

"Kuid siin on väljakutse, millega maailm silmitsi seisab. Taastuvenergia tarbimise globaalse 5.1 eksadžauli kasvu taustal kasvas ülemaailmne energianõudlus 31.3. aastal 2021 eksadžauli võrra – üle kuue korra.

Taastuvenergia kasvumäär on olnud palju suurem kui ühegi teise energiakategooria oma, kuid taastuvenergia moodustab siiski suhteliselt väikese osa meie üldisest energiatarbimisest. Seega ei too need tohutud kasvumäärad veel piisavalt energiatarbimist, et isegi peatada globaalse fossiilkütuste tarbimise kasvu. See kujutab endast tõsist väljakutset, kui globaalsed süsinikdioksiidi heitkogused kasvavad jätkuvalt.

Tuumaenergia on energiaallikate seas ainulaadne. Seda saab laiendada väga suurteks tehasteks, see on kindla võimsusega (saadaval nõudmisel) ja see ei tooda elektri tootmisel süsinikdioksiidi.

Texase ülikooli 2017. aasta töös tuvastati tuuma- ja tuuleenergia kui kõige madalama süsinikdioksiidi heitkogusega jõuallikad (link). Tasandatud süsinikuintensiivsus arvutatakse, jagades elektrijaama heitkogused selle eluea jooksul kogu eeldatava elektrienergia toodanguga.

Tuuma ja tuul olid vastavalt 12 ja 14 grammi CO₂-ekv (grammides CO₂ ekvivalent) elektrienergia kWh kohta. Seevastu kivisöest toodetud elektrienergia, mis on endiselt maailma suurim elektrienergia allikas, toodab rohkem kui 70 korda rohkem CO₂-ekv elektrienergia kWh kohta.

Söe tarbimise statistika põhjal viimastel BP Statistical Review of World Energy 2022, ülemaailmne kivisöe tarbimine põhjustab umbes poole maailma süsinikdioksiidi heitkogustest. Maailma söeküttel töötavate elektrijaamade asendamine tuumajaamadega võib vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid tagasi tasemele, mida viimati nähti 1970. aastatel.

Tundub asjata. Niisiis, miks me seda ei tee?

Peate mõtlema, kus asjad praegu seisaksid, kui mitte 1986. aasta Tšernobõli tuumakatastroof. Maailma isu tuumaenergia järele oli kiiresti kasvanud, kuni see õnnetus muutis järsult kasvutrajektoori.

Tšernobõli mõjutas oluliselt tuumaenergia ülemaailmset kasvutempot, kuid pärast Tšernobõli kasvas see siiski arvestatava kiirusega. Järgmise 25 aasta jooksul jätkab tuumaenergia kasv kogu maailmas, kuid pärast 2011. aasta Fukushima katastroofi Jaapanis astub see lõpuks olulise sammu tagasi.

Need kaks juhtumit on erinevus maailma vahel, mis on kiiresti söe tootmisest loobunud, ja maailma vahel, mis seda ei teinud. Nad aitasid kaasa avalikkuse umbusaldamisele tuumaenergia vastu. See on arusaadav. Kui näete tuumaõnnetusi, mille tõttu inimesed peavad hetkega oma kodu lõplikult maha jätma, siis loomulikult hakkavad inimesed tuumaenergiat umbusaldama. Üldsusel on hirm kiirguse ees, mis paljudel juhtudel on irratsionaalne.

Kuigi me ei saa minevikku muuta, saame töötada selle nimel, et parandada avalikkuse suhtumist tuumaenergiasse. On võimalik ehitada, projekteerida ja käitada tuumaelektrijaamu, mis ei kannata Tšernobõlis ja Fukushimas nähtud tagajärgi. Loomulikult võtab skeptilise avalikkuse veenmine selles veidi aega.

Kuid panused on liiga kõrged. Peame selleks pühendama energiat ja ressursse. Vastasel juhul võib globaalse süsinikuheite vähendamine olla ületamatu väljakutse. Ma ütlen seda üldise energianõudluse kasvu ja taastuvate energiaallikate suutmatuse järgi nõudluse kasvuga isegi sammu pidada.

Kõige madalamal rippuvad viljad on Aasia Vaikse ookeani piirkonnas, mis on juba praegu suurema osa maailma süsinikdioksiidi heitkoguste allikas. Peame tegema kõik endast oleneva, et aidata sellistel riikidel nagu Hiina ja India liikuda söelt tuumaenergiale.

Ärge saage minust valesti aru. Need riigid ehitavad tuumaelektrijaamu. Kuid nad peavad ehitama rohkem, kiiremini. Järgmises artiklis käsitlen, millised riigid tuumaenergiat kasvatavad ja kuidas USA saab aidata neil veelgi kiiremini kasvada.