Iraan võib loota korrata Türgi edu droonide eksportimisel. Siin on põhjus, miks see ei saa.

Iraani tippametnike hiljutised kommentaarid viitavad tugevalt sellele, et Teheran tajub end kiiresti kasvava relvaeksportijana, eriti droonide eksportijana. Tõenäoliselt ei suuda Iraan, vähemalt Teheranis valitseva režiimi ajal, vaid mõne aastaga korrata Türgi muljetavaldavat edu oma tuntud kodumaise drooni Bayraktar TB2 eksportimisel paljudesse maailma riikidesse. Selle asemel peab Iraan leppima palju piiratuma turuga, mis koosneb teistest ebapopulaarsetest riikidest, millel on vähe või puuduvad elujõulised alternatiivid.

In televisiooni aadress 22. oktoobril väitis Iraani president Ebrahim Raisi, et välisriikide juhid küsivad sageli Iraani põlisrahvaste sõjavarustuse kohta, kui ta välismaale reisib.

"Kuni viimase ajani polnud meie sõjatööstusel isegi okastraati ja nad ei andnud seda meile," ütles ta. "Täna New Yorgis Samarkandis, kui ma kohtun riigipeadega, küsivad nad minult: "Kas te ei taha meile müüa oma sõjatööstuse tooteid?""

Raisi väitis, et vastab sellistele küsimustele, küsides, miks need riigid järsku Iraani riistvara tahavad, millele nad alati vastavad: "Teie tööstus on arenenum. See erineb muust maailmast.»

22. augustil kasutas Iraani võimsa Islamic Revolutionary Guard Corps (IRGC) poolsõjaväelise õhusõiduki ülem okastraadi analoogiat illustreerimaks, kui kaugele on Iraani relvatööstus jõudnud.

"Sõjalises valdkonnas ei olnud meil selliseid võimeid, mis meil praegu on," ütles Brigaadikindral Amir Ali Hajizadeh. "Varem importisime isegi okastraati, kuid nüüd ekspordime droone."

Ja 18. oktoobril Iraani kindralmajor Yahya Rahim Safavi rõhutas Iraani edu droonide tootmisel.

"Täna oleme jõudnud punkti, kus 22 maailma riiki nõuavad Iraanilt mehitamata õhusõidukite ostmist," ütles ta.

Nende 22 riigi hulka kuuluvad Armeenia, Alžeeria, Serbia, Tadžikistan ja Venezuela, kuigi analüütikud on skeptilised väidetavalt huvi Serbiast.

Kuna Iraanis ehitatud Shahed-136 lontsev laskemoon (nn enesetapudroonid) laskub Ukraina linnadele peaaegu iga päev, on vaieldamatu tõsiasi, et Iraan on väga suure hulga oma droone Venemaale edukalt eksportinud.

Sellele vaatamata eitab Teheran ametlikult selle olemasolu, mis võiks olla tema kõigi aegade kõige olulisem relvaeksport, millele lisandub oodatav sadade Iraani ballistiliste rakettide hankimine Venemaalt. Iraani välisminister Hossein Amirabdollahian läks isegi nii kaugele, et ütlema Teheran "ei tohiks jääda ükskõikseks", kui "meile tõestatakse, et Ukraina sõjas inimeste vastu kasutatakse Iraani droone".

Venemaale sobib seda iseenesestmõistetavat valet toetada. Moskva väidab ametlikult, et kasutab Ukrainas ainult "vene nimedega" vene riistvara. "Meil ei ole sellist teavet," ütles Venemaa presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov, kui temalt küsiti Venemaa laialdast tähelepanu saanud Iraani droonide omandamise kohta.

Vene teenistuses olevatel Iraani droonidel on tõepoolest venekeelsed nimed. Näiteks Shahed-136 on saanud uue kaubamärgi Geran-2. Jeemenis elavad huthid muudavad ka oma Iraani disainitud droonid ümber, et varjata nende muidu ilmset päritolu. Näiteks Ababi-2 Houthi versioonid on tuntud kui Qasef-1 ja Qasef-2K.

Isegi kui Iraan oli avameelne droonide eduka müügi kohta Venemaale, ei viita see tehing kindlasti Iraani droonitööstusele, mis võiks konkureerida Türgi või Hiina omaga.

Moskva väidetavalt soovis tehast TB2-de ehitamiseks. Näitajaid oli ka terve aasta enne seda sõda, et see oli hirmutav nende Türgi droonide ees arvestades nende varasemaid lahinguedu Süürias, Liibüas ja Mägi-Karabahhis 2020. aastal. Türgi keeldub Venemaale TB2 müümast ja Hiina ei ole nõus Venemaale pärast sissetungi müüma oma droone, kuna see tooks kahtlemata kaasa tugevad USA sanktsioonid. Need tegurid näitavad, et Venemaal ei olnud mujalt peale Iraani pöörduda, et saada suures koguses odavaid droone, et asendada ja täiendada oma kahanevaid raketivarusid.

See muidugi ei tähenda, et Iraanil poleks mujal ekspordiedu olnud. Väljaspool Lähis-Ida näib Etioopia ja Venezuela olevat omandanud Iraani relvastatud drooni Mohajer-6. Teheran avas Tadžikistanis ka tehase oma drooni Ababil-2 kohalikuks kokkupanekuks, mis on esimene omataoline, mis ehitas Iraani droone välismaal. Peagi võime teada saada, et Venemaal on samasugune tehas rajatud masstootvate Shahedide jaoks.

Sellegipoolest on Türgi droonid Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Kesk-Aasias, Kagu-Aasias ja Ida-Euroopas palju levinumad ning jäävad tõenäoliselt selliseks ka lähitulevikus. Lisaks rajab Türgi oma droonide kohapealseks tootmiseks tehaseid Kasahstanis, Ukrainas ja Araabia Ühendemiraatides.

TB2-l on kahtlemata segane maine. Kurdi tsiviilisikud, keda terroriseerisid Türgi droonirünnakud Iraagis ja Süürias, suhtuvad neisse arusaadavalt palju erinevalt kui ukrainlastel – kes kasutasid oma TB2-sid tõhusalt, et peatada Venemaa edasitung Kiievi poole sõja alguses. Venemaa paigutas Iraani droonid Ukraina tsiviilisikute terroriseerimiseks lisaks sellele, et neid on Lähis-Ida relvarühmitused varem kasutanud, on andnud neile palju ühekülgsema maine toores ja valimatu terrorirelvana. See on ilmselt üks põhjus, miks Ukraina president Volodõmõr Zelenski valis ühe 300+ Shahedi droonist, mille tema väed on viimastel nädalatel alla tulistanud, kõrvuti seismiseks, kui ta hiljuti lubas, et Ukraina lõikab Venemaa õhujõudude tiivad, et piirata Moskva võimet terroriseerida Ukraina linnu. Iraani abi.

Iraan leiab tõenäoliselt kümmekond riiki, kes on huvitatud oma droonide hankimisest. Safavi rääkis ilmselt tõtt, kui ütles, et Teherani droonidest on huvitatud 22 riiki. Enamikul neist riikidest on aga poliitilistel või rahalistel põhjustel vähe muid võimalusi. Seetõttu jääb Iraani droonide turg suure tõenäosusega suhteliselt nišiks, mis ei saa reaalselt loota saavutada sellist rahvusvahelist edu, mida Türgi droonitööstus praegu naudib.