Kuidas Venemaa sõjalise riistvara omandamine Iraani poolt võib mõjutada Lähis-Ida

Iraan võib peagi saada Venemaalt täiustatud mitmeotstarbelised hävitajad Su-35 Flanker-E ja võib-olla ka muud sõjavarustust, sealhulgas õhutõrje raketisüsteemid S-400. Jääb näha, kui olulisel määral võivad need omandamised Lähis-Ida võimutasakaalu mõjutada.

Su-35 makett hiljuti satelliidilt pildistatud väljaspool Iraani lõunapoolset maa-alust Eagle 44 õhubaasi õhutas veelgi spekulatsioone, et Iraan loodab saada selle lennuki osana oma kõige sisulisemast hävitajatellimusest viimase 30 aasta jooksul.

Iraan saab vähemalt 24 Flankerit pärast seda, kui ta on varustanud Venemaad Ukraina-vastase sõja jaoks sadade droonidega. Pärast seda, kui Venemaa 24. veebruaril 2022 Ukrainasse tungis, on Moskva ja Teherani kaitsesidemed õitsenud. Detsembris hoiatas Valge Maja riikliku julgeolekunõukogu pressiesindaja John Kirby, et Venemaa annab Iraanile "enneolematul tasemel sõjalist ja tehnilist tuge, mis muudab nende suhted täieõiguslikuks kaitsepartnerluseks".

Samal kuul kommenteeris ta ka Su-35 tarnimist, kuulutades: "Need hävitajad tugevdavad oluliselt Iraani õhujõude võrreldes tema piirkondlike naabritega."

Kuid nagu siin eelnevalt kirjeldatudVaevalt annaks vaid kaks tosinat neist lennukitest Iraani õhus ülekaalu Pärsia lahe üle, kuna ainuüksi Pärsia lahe Araabia riikidel on sadu täiustatud läänes ehitatud 4.5 põlvkonna hävitajaid.

Sellegipoolest viitavad sarnased avaldused Venemaa ajakirjanduses sellele, et Iraani flankerid võivad potentsiaalselt anda Teheranile teatud eelised naaberriikide sõjaväe vastu.

"See lennuk on eriti tõhus, kui Iraan suudab sellele paigaldada originaalrelvad," ütles Iraani sõjaanalüütik Mohammad-Hassan Sangtarash. ütles jaanuaril Venemaa riiklikul uudistesaidil Sputnik.

"Super Flanker Su-35 võib mängida lahingumini-AWACS-i (õhusaadete hoiatus- ja juhtimissüsteemi) rolli ja kui see on ühendatud Iraani radarivõrguga, omandab see ainulaadse punktikaitsevõime," ütles ta. "Kui Iraan ostab tehnoloogiaid ja käivitab [Su-35] ühise masstootmise, võib ta saada teatud eelise Iraani naaberriikide hävitajate ja sõjalaevade ees."

Teisest küljest tõid analüütikud välja palju eesseisvaid väljakutseid ja tõenäolisi piiranguid sellele, mida Moskva võib lõpuks olla valmis või isegi võimeline Teheranile pakkuma.

"On suur ootus, et Iraani-Vene ettevõtmine alles kevade saabudes kasvab," ütles mulle Farzin Nadimi, kaitse- ja julgeolekuanalüütik ning Washingtoni Lähis-Ida poliitikainstituudi kaastöötaja.

"Esimesed oleksid ballistilised ja tiibraketid, kuid kaaluda tuleks ka teisi valdkondi," ütles ta. "Samuti oleks Iraan üks tee, mida Hiina saaks kasutada oma tulevase sõjalise ekspordi Venemaale suunamiseks."

Vaatamata Su-35 maketi olemasolule Eagle 44 juures, märkis Nadimi, et "veel pole tõendeid, et Su-35 saabuvad lähiajal", kuid eeldab võimalikku tarnimist.

Mis puudutab Iraani Flankeri relvastust, siis eeldab ta, et Venemaa tarnib R-77 õhk-õhk-tüüpi raketi (Venemaa samaväärne Ameerika AIM-120 AMRAAM-iga), kuid ei ole kindel, kas Moskva varustab Teherani raketiga. R-37 rakett. Samuti eeldab ta, et Iraan soovib oma Su-35-tele täiustatud rakette, näiteks õhust käivitatavat tiibraketti Kh-59.

Seoses väljavaatega, et Iraan relvastab need lennukid põlisrahvaste relvadega, nagu Sangtarash soovitas, eeldab Nadimi, et "Venemaa võib anda hiljem lähtekoodid modifikatsioonide jaoks", kuid "mitte algse tarnega".

"Võib-olla paar aastat (pärast tarnimist), kui Iraan ei paku midagi, mida Venemaa tõesti vajab," ütles ta.

James Devine, Mount Allisoni ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste suhete osakonna dotsent, eeldab ka mitmesuguseid tehnilisi probleeme, mis tekivad seoses Iraani poolt arenenud Venemaa süsteemide omandamisega.

"Mis puudutab Iraani relvaostu piirkondlikku mõju, siis see mõju on ebakindel," ütles ta mulle. "Venemaa on kasutanud S-400 maapealsete sihtmärkide vastu, kuid ma ei ole näinud head analüüsi selle kohta, kuidas neil on läinud arenenud ründelennukite vastu, mis neil oleks Iraanis. Nende tõhususe osas on siiski ruumi kahelda.

Devine märkis, et isegi selline keeruline raketisüsteem nagu S-400 peab olema osa suuremast integreeritud õhutõrjesüsteemist. Kui hästi Iraan sellega hakkama saab, jääb ebaselgeks, kuigi Devine märkis, et kui kurikuulus 2020. aasta jaanuari Ukraine International Airlinesi lennu 752 allatulistamine viitab sellele, siis Teherani "käsu- ja juhtimissüsteemil võib olla probleeme, mis õõnestavad uue süsteemi tõhusust".

Samamoodi tuleb Su-35 integreerida laiematesse radarite ja andurite võrkudesse ning kui Iraani süsteemid on nõrgad, ei suuda uued lennukid nii hästi töötada, kui iraanlased loodavad.

"Parimal juhul võtab uute lennukite integreerimine Iraani sõjaväkke aega, nii õhutõrjesüsteemide kui ka pilootide väljaõppe osas," ütles ta.

"Samuti on oluline märkida, et neid relvi kasutatakse Iraani sõjaliste vajaduste kontekstis kaitsesüsteemidena," lisas ta. "Iraanil on maapealsete rünnakute jaoks muid rakette ja ta jätab S-400 oma õhuruumi kaitsma."

Ta märkis ka, et Su-35 arv, eriti esimene 24, "ei ole piisav, et piirkonna jõutasakaalu nihutada".

"Jällegi kasutatakse neid kaitseks Iisraeli ja Ameerika õhurünnakute vastu ja loodetavasti nende ärahoidmiseks," ütles ta.

Nendest piirangutest hoolimata muretseb Devine, et nende relvasüsteemide tarnimine võib kiirendada lääne ennetavat rünnakut Iraani vastu.

"Üks mure, mis mul oleks, on see, et Lääs võib kiirendada massihävitusrelvade leviku tõkestamise ajakava, sest on mures, et operatiivsed Su-35 ja S-400 lennukid raskendavad nende võimet tabada Iraani sihtmärke ja seetõttu tunnevad, et aken võimalus on sulgumas,” ütles ta.