ELi maagaasi ja tuumaenergia kaubamärgi muutmine roheliseks investeeringuks ei saaks tulla parematel aegadel

Pinged Venemaa ja Lääne vahel seoses võimaliku sissetungiga Ukrainasse on jõudnud haripunkti. Kui tulistamissõda kahe endise Nõukogude riigi vahel puhkeb, toimub see tõenäoliselt järgmise 72 tunni jooksul või ei toimu üldse (see ei välista Vene vägede piiratud piiripealsete sissetungi võimalust ega võib-olla Ukraina lahkulöömise ametlikku tunnustamist provintsid). Kuid mis iganes see kriis ka ei kulgeks, üks on kindel: Euroopa peab oma energiajulgeoleku positsiooni Venemaa suhtes tõsiselt ümber hindama ja tegutsema kohe.

Sellega seoses on tehtud üks paljutõotav samm.

Euroopa Komisjon esitas selle kuu alguses kava muuta roheliste investeeringute taksonoomiat, et hõlmata maagaas ja tuumaenergia. See tähendab, et 1) investeeringuid tuumajaamadesse võib nimetada jätkusuutlikuks järgmise kahe aastakümne jooksul seni, kuni on plaanis tuumajäätmed ohutult kõrvaldada ja 2) investeeringud gaasiküttel töötavatesse jaamadesse võivad saada nn rohelise märgise kuni vähemalt 2030. aastaks, kui heitkogused jäävad alla teatud taseme.

See on positiivne samm Euroopa energiavajaduse tagamiseks vajalikus "kõik ülalmainitu" strateegias. Maagaas on sildkütus, mida on lihtne transportida ja mis on keskkonnale palju vähem kahjulik kui mürgine süsinikuga koormatud kivisüsi. Tuumaenergia on süsinikuvaba ja uskumatult töökindel – ideaalne baaskoormusega toiteallikas.

Kuid "jätkusuutlikkuse eksperdid" üle Euroopa laidavad uut klassifikatsiooni nn rohepesuks. ELi jätkusuutliku rahanduse platvorm, mis on taksonoomia kavandi suur kriitik, tunnistab, et kuigi „kogu meie majanduse üleviimine, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja 55. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguste 2030%-line vähendamine, nõuab paljude küsimuste käsitlemist…[maagaasi- ja tuumaenergia] on mõlemad keskkonnakahjulikud tehnoloogiad. Saksa poliitikud on uue taksonoomia häälekamad vastased.

Kummalisel kombel kritiseeris Saksamaa karmilt plaani määratleda tuumainvesteeringud keskkonnasõbralikuna, andes samas märku, et on vähemalt valmis mõne maagaasiprojekti selliseks märgistamiseks. Pole ime, miks nad kaaluvad viimase puhul pehmemat tooni, arvestades hiljutist valmimist Nord Stream 2, mis pumpab Saksamaale igal aastal 55 miljardit kuupmeetrit (bcm) gaasi. Saksa rasketööstus töötab maagaasil.

Kuid riigi vastumeelsus tuumaenergia kasutamise suhtes tekitab segadust. See poliitika on viinud nad pooled oma kuuest allesjäänud tuumajaamast sulgemiseni. Saksamaa sageli viidatud mure nende pinnal toimuva Fukushima tüüpi katastroofi pärast on samuti alusetu – erinevalt Jaapanist ei asu Kesk-Euroopa riik ühelgi seismilisel rikkejoonel ning on seetõttu maavärinate ja tsunamide eest kaitstud. Kuigi jäätmete kõrvaldamise suhtes on kehtivaid kartusi, on palju lahendusi. Üks tark vastus – matta maha.  

Kuid selle tulemusena, et Saksamaa loobus tuumaenergia kasutamisest, on majandus muutunud saastavamaks, sõltuvamaks söeenergiast ja sõltuvamaks Venemaa gaasist.

See sõltuvus on andnud Moskvale Berliini ja ülejäänud Euroopa suhtes enneolematu mõjuvõimu. Juba kuid on seadusandjad väitnud, et Kreml hoidis teadlikult maagaasi tarnimist kontinendi energiapuuduse ajal, et tõsta hindu. Neil oli õigus. Suhe Venemaaga katab peaaegu 30% Euroopa nafta- ja gaasivajadusest on niivõrd läbipõimunud, et EL on sissetungi korral kehtestatud vastusanktsioonide karmusest halvatud. Mõju nende endi majandusele oleks kohutav (kuigi USA, Katar ja Austraalia suudavad pakkuda piisaval hulgal importi Vene gaasi asendamiseks täieliku katkestuse korral).

Spektri teisel poolel on Prantsusmaa, kes on aastakümneid valinud süsinikuvaba tuumaenergia oma energiasektori nurgakiviks (üle 70%). President Emanuel Macron lubas neljapäeval ehitada 14 uue põlvkonna reaktorit koos mitme väiksema tuumareaktoriga – see on kiiduväärt otsus. Prantsusmaa on samuti teerajajaks kulutasuval viisil kasutatud tuumkütuse varraste kõrvaldamiseks ja samal ajal kütuse muuks otstarbeks ümberkasutamiseks. See plaan hõlmab miljonite aastate jooksul liikumata sügavate geoloogiliste alade asukoha määramist ja kütusevarraste matmist maa-alusesse rajatisse, kus tuumajäätmed kaotavad mõnesaja tuhande aasta jooksul oma radioaktiivsuse.

Uued tehnoloogiad muudavad tuumaenergia ka ohutumaks ja tõhusamaks. Vedelmetalli või sulasoola reaktorid võimaldavad tehastel ohutult töötada kõrgematel temperatuuridel – rohkem energiat väiksemate kuludega. Väikesed modulaarsed reaktorid (SMR) on samuti olulised, et muuta fossiilkütustelt üleminek odavamaks. SMR-id on väiksemad kui tavalised tuumareaktorid, mis toodavad vähem energiat, kuid on oluliselt soodsamad ja lihtsamad toota võrreldes traditsiooniliste jaamadega, kuna neid saab ehitada tehastes ja tarnida kõikjale maailmas. Nende moodulkonstruktsioon võimaldab neid "virnastada", nii et projekti energiavajadusi saab katta täpselt murdosa kuludest ja ajast, mis kuluks sarnase võimsusega tuumaelektrijaama projektile.

Saksamaa kantsler Olaf Scholz ja tema koalitsioon oleks mõistlik oma suhted Venemaa energiaeksportijatega ümber mõelda – Venemaa pole usaldusväärne maagaasi tarnija ning taastuvenergia on abiks vaid siis, kui tuul puhub ja päike paistab. Invasiooni ähvardusel peab Scholz muutma kursi ka president Vladimir Putini energiapalve osas. Venemaa agressiooni korral tuleb Nord Stream 2 jaoks ette näha rasked tagajärjed. Ja lõpuks, Euroopa uue energia taksonoomia vastu suunatud rünnakud peavad lõppema. Ainult "kõik ülalmainitu" lähenemine võib vabastada Euroopa Kremli haardest.

Marco Rodriguezi abiga