EL laieneb Bosniasse ja Kosovosse – usaldussõlmed

Euroopa Liit heidab oma lipu Bosniale ja Kosovole oma piiride viimistlemisel umbes 70 aastat pärast selle liidu algust.

Bosnia ja Hertsegoviina, mis on riigi jaoks väga ajalooline päev, on Euroopa Liidu riigipeade poolt täna varem kandidaatriigina vastu võetud.

Seal on neli etappi: taotleja, kandidaat, läbirääkimised ja liige. Kosovo astus äsja esimesse etappi, taotledes Euroopa Liiduga ühinemist.

Nii Kosovol kui ka Bosnial on liikmeks saamiseks väga pikk tee ees, eriti kuna Serbiast on saanud Venemaa väike leitnant, vähemalt tajudes.

Venemaale meeldivad külmutatud konfliktid ja just seda vahendit püütakse kasutada Serbia ja Kosovo suhtes, mida Venemaa ega Serbia iseseisvaks ei tunnista, kuigi defacto on.

Bosniaga seoses on olukord teoreetiliselt veelgi ebastabiilsem, kuna need koosnevad kolmest osast: horvaadid, bosnialased ja Republica Serbska ehk serblased.

Sel suvel levitasid mõned murettekitavad mittepaberid, et Albaania saaks "omada" Kosovo, samal ajal kui Serbia saab Serbska, mis võib Bosnia jaoks väga destabiliseerida, kuid ei annaks Albaaniale palju pärast Kosovot – mis albaanlastele on paljuski nagu Ida-Saksamaa. oli sakslastele – on hea, vaba ja suures osas stabiilne ning ei oma suurt tähtsust, kas nad on täiesti iseseisvad või osa Albaaniast.

Serbial on peale retoorika siiski väga vähe ruumi tegelikuks manööverdamisruumi. Igasugune segadus Bosnias veniks Horvaatias, mis on sõjaliselt parem, aga ka Euroopa Liitu, sest Horvaatia on EL-i liige, lisaks NATOle, kus Bosnias on endiselt NATO väed.

NATO väed on samuti Kosovos, nii et iga sõda oleks sõda NATO vastu. Isegi ilma NATOta sekkuks Türgi kindlasti Kosovo poolele, nagu ka Itaalia, ja loomulikult on see Balkan, nii et oht oleks ülemaailmne sõda.

Rahumeelne lahendus on hoopis Euroopa lahendus. Samamoodi said nad lahti oma tohutust vaenulikkusest, nii ka siin: räpanetest piiridest vabanemine suure liidu kaudu.

Viimased liikmed?

Bosnia liikmekandidaat väidab vaieldamatult, et see on liidumaa, kuid see on ametlik alles siis, kui nad saavad liikmeks.

Mõned väidavad, et nende põhiseaduse ülesehitus, mille kohaselt on kolme presidendiks horvaadi, bosnia ja serblane, ei ole kooskõlas ELi inimõigustega.

Kui aga Bosnia tõesti jõuab faasi, kus ta on liikmena vastuvõetav, pole inimõigusi kirjutanud päris robotid, vaid inimesed. Pole ühtegi arvutit, mis ütleks ei, selle asemel on inimlik otsustusvõime, mis suudab selle probleemiga väga lihtsalt tegeleda, sealhulgas kuulutada, et see on konkreetsete asjaolude tõttu ühilduv.

Seetõttu on palju raskem ülesanne kui need nn.

Kosovo jaoks on ülesanne isegi kandidaatriigi staatuseni jõudmine keeruline. Viis ELi riiki ei tunnista seda, kõik tühistel põhjustel.

Hispaania ei tunnista seda ennekõike Kataloonia tõttu. Hispaania ja Albaania suhted on head, võib-olla isegi suurepärased. Nad on justkui teisel pool mandrit, nii et midagi Albaania taolist on ilmselt nende jaoks kaardile tulemas, kuid kui mõistan, et Kosovos toimus etniline puhastus ja seetõttu on olukord Katalooniaga võrreldes väga erinev, siis ilmselt ei teeks seda. ei ole liiga raske Hispaania jaoks.

Rumeenia ei tunnusta seda ka seetõttu, et nad väidavad, et neil on ka lahkulöönud vähemused, kes ei ole isegi vastandlikud ega nõua iseseisvust.

Nii et tegelik põhjus on see, et Rumeenia ja Albaania ei suhtle tegelikult. Nad on natuke liiga kaugel ja Albaaniast kuidagi vales suunas, nii et see mittetunnustamine on pigem Serbia piirnemise ülejääk ja seega on nende propagandast rohkem kuulda.

Siiski on ebatõenäoline, et Rumeenia teeks tõesti takistuseks, muu hulgas seetõttu, et neid süüdistataks Venemaa nõudmises ja neile ei paista Venemaa eriti meeldivat. Lisaks on Albaania ja Rumeenia vahelised olematud ühendused muutumas omamoodi eksisteerivaks, nii et suhtumine muutub pidevalt sellest, mida me näeme.

Kõik ülalmainitu saab Slovakkia jaoks üsna täpselt kirja panna. Tõenäoliselt ei kohanud nad kunagi albaanlast, kuid nad olid Venemaa alluvuses ja seetõttu võivad nad olla Venemaa propagandale vastuvõtlikumad.

Lisaks, kuigi albaanlased ja rumeenlased hakkavad nüüd veidi segunema, nagu näiteks Londonis, on ühendused Slovakkiaga endiselt kuidagi olematud, kuigi ilmselt võib Albaania randades kohata Slovakkia turiste. Kuid ka nemad ei jääks tegelikult teele, sest kui kogu Euroopa on sellega nõus, siis kuidas saab see väike riik teel seista.

Kreeka on viimane, kes Kosovot ei tunnusta ja probleem võib siin olla vastupidine: nad on Albaaniale liiga lähedal, nagu naabrid.

Kreekas on tonnide viisi albaanlasi, nii immigrante kui ka elanikke iidsetest aegadest peale. Samuti on Albaanias viimaste kreeklasi, aga ka turiste.

Need kaks riiki ja piiriäärsed pered olid paraku pool sajandit kommunismi ajal habemenuga lõhestatud, kuid nüüdseks on inimesed mõnes mõttes justkui üheks saanud ja inimesed ise on üksteise vastu väga sõbralikud.

Valitsuse tasandil on see veidi erinev. Kreeka valitsus on külm ja pisut ülbe, kuigi neil kahel valitsusel on head suhted, mis näivad veelgi paranevat.

Kreeka ametlik põhjus Kosovot mitte tunnustada on Põhja-Küpros, kuid see oli palju suurema naaberriigi sissetung, samas kui Kosovo sarnaneb pigem sellega, kui Kreeka vabastaks Põhja-Küprose.

Nii et tegelik põhjus on selles, et Kreeka asetab Serbia Albaaniast kõrgemale ja seegi ei saa tõenäoliselt vastu pidada, kui see Kosovo taotlus tuleb hääletusele.

Keerulisus on aga iseenesestmõistetav, nii et ainuüksi kandidaadi staatuse saamine oleks Kosovo ja kogu piirkonna jaoks suur saavutus.

Ei ole järjekord

Euroopa Liiduga liitumine pole päris järjekord. Türgi on taotlenud aastakümneid tagasi ja jõudnud isegi läbirääkimiste olekusse, kuid need läbirääkimised on nüüdseks suures osas külmutatud. Seega võib Türgi nüüd rohkem sobida omamoodi kolme impeeriumi liiduga Türgi, Ühendkuningriigi ja EL-i ning ka Venemaaga ühel päeval, kui nad lõpuks mõistavad, et natsionalism on ennasthävitav.

Gruusia on taotlenud, kuid ilma Türgita saavad nad tõesti ühineda. Neil poleks ELi territooriumiga piire, välja arvatud vee kaudu, kuid roomlased läksid Aserbaidžaani Bakuusse, nii et vaieldamatult on see Euroopa füüsiline piir, kuigi tõenäoliselt mitte niipea EL.

Ukraina on hiljuti saanud liikmekandidaatiks koos Moldovaga. Kui sõda peatub, on oodata tohutut ülesehitustööd, mis võib olla valmis liikmestaatuseks isegi enne, kui teised ootavad, eriti kui arvestada, mida nad on läbi elanud.

Siiski on ebatõenäoline, et sõda niipea peatub, Ukraina valmistub selle asemel Venemaa suureks pealetungiks tänavu veebruaris.

Varem oli Serbia koos Montenegroga ühinemise esirinnas, kuid siis sõlmis ta hiljuti konsultatsioonilepingu Venemaaga, mis on EList ära lõigatud.

Arvestades, et igal liikmel on vetoõigus, on Serbia liikmelisus potentsiaalselt väga poliitiline küsimus, mis nõuab nende neutraalsuse lõpetamist, sest loomulikult ei saa nad EL-is Venemaale midagi vetostada.

Seetõttu on ainsad tegelikud liikmekandidaadid praegu Montenegro, Albaania ja Põhja-Makedoonia.

Euroopa Liit “vajab” kõiki kolme, eriti Montenegrot ja Albaaniat. Viimane venib Põhja-Makedoonias, sest Albaania idapiiril ja Makedoonia läänepiiril on nad kõik albaanlased ja teil on makedoonlased Albaania poolel, Golloborciks nad kutsuvad end. Seetõttu ei taha te nende kahe vahel piiri, kuid kui Makedoonia läheb täiesti vales suunas, siis mida saate teha. See pole aga tõenäoline, eriti kui Venemaa sekkumisele seal vastu astutakse.

Montenegros on pingeid ka Serbiaga, kuigi palju vähem kui teiste Serbia naabritega ja rohkem kultuuriliselt. Montenegro lõunaosas on ka märkimisväärne vähemus albaanlasi. 1912. aastal Londonis tõmmatud piirid jätsid välja paljud Albaaniast pärit albaanlased.

Lõpuks, mis puudutab Albaaniat, siis ELi seisukohast pole poliitiliselt mingeid probleeme. Majanduslikult ei olnud sellel varem infrastruktuuri, kuid see on kiiresti muutunud, kuna Tirana ja iidse mereäärse linna Duressi vahele ehitatakse rongiliin paljude muude arenduste kõrval, mis muudavad Albaania üsna kiiresti väga euroopalikuks riigiks.

Siin oleks plaan ühendada Kreeka "mandri-Euroopaga". Esialgne idee oli minna Kreekast Serbiasse Ungarisse ja seejärel "Euroopasse", kuid neist mõlemast on saanud probleemsed riigid ja pole selge, kui stabiilne see aastakümnete perspektiivis oleks.

Selle asemel võite minna Kreekast Albaaniasse, Montenegrosse, Horvaatiasse ja siis olete Euroopas, kui ühendate seal juba väljakujunenud rongiliinide ja kaubateedega.

Õigel ajal saab need mõlemad read tehtud. Viimane oleks mererannas, nii et seda saab kasutada isegi ainult turismi öörongiks. Lisaks ühendaksite kõik need pordid ja lihtsalt selle kaudu saaksite tõenäoliselt suure tõuke.

Ainus nõrkus siin pikemas perspektiivis võib potentsiaalselt olla Montenegro liitude muutumise osas, kuid see on väike riik albaanlaste vähemusega, mis vaatab väga palju läände ja seetõttu võib sellest saada stabiilne õige Euroopa riik. on kindlalt liidu sees ja sellest väljaspool.

Kuna Horvaatia on nüüd ehitanud silla, mis möödub Bosniast, võivad need plaanid teoks saada isegi praegu ja väidetavalt lähevad need teoks, nagu sild näitab.

See tagaks seega väga stabiilse koridori, mis võib kümne aasta jooksul muutuda ELi osaks nagu Poola või kogu sisse toodud idablokk.

Itaalia oleks vaieldamatult peamine kasusaaja, kuid see on terve rannajoon, mis on olnud pool sajandit ära lõigatud, nii et kogu EL peaks sellest palju kasu saama.

Ja see on midagi, mida saab teha üsna kiiresti, kuna Montenegro, Albaania ja Põhja-Makedoonia elanikkond kokku on vaid viis miljonit ehk 1% EList, mis võib potentsiaalselt tohutult kasu tuua.

Lisaks, kui Serbia näeb, kuidas ka Albaania pärast Horvaatiat kiiresti edeneb, siis võib-olla lõpetavad nad oma natsionalismi.

Lõplik vorm?

Euroopa Liit kuulutas hiljuti välja 300 miljardi dollari suuruse projekti "Belt and Roads".

Kuna nende sisepiirid jõuavad lõpule, jättes alles vaid läbirääkimiste osa lisaks küsimusele, kas sisemaa-Serbia jääb halliks nagu Šveits või muidu, hakkab EL vaatama nii oma tegelikke naabreid kui ka potentsiaalselt välispoliitikat.

Põhja-Aafrika, aga ka laiem Aafrika, vahele jäänud Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan, aga ka stanid, eriti Kasahstan, on lähimad sellised naabrid lisaks idamaadele, kui see kunagi selliseks peaks muutuma.

Seetõttu hakkab liit saama tegutsemisvabadust ja võib-olla jääb praegune kujundus mõneks ajaks püsima, kuigi võib-olla mõne reformiga seoses selle kohta, millal peaks vetoõigus olema kõigile.

See on üksikasjalik ja keerukas küsimus, mis siiski säilitab suures osas endiselt valitud riigipead, kes istuvad Arthuri ümarlauas, nõukogus, et teha otsuseid koos mandri riigiteenistusega, mis teeb suure osa asjast, samas kui liikmesriikidel on loomulikult oma panus. .

Ja nii on Euroopa saamas ühte, nagu see on olnud pikka aega, mille katkestasid möödunud sajandi ja 19. sajandi romantismi sõjad.

Nüüd võtab see taas oma loomuliku rahumeelse kuju, varem kestis selline liit umbes tuhat aastat.

Kas seegi tervitab 3000-ndaid, võib arvata, kuid näib, et eurooplased saavad üksteisega rahus olla ainult sellise kujunduse korral ja seetõttu on EL, eriti Balkanil, rahuprojekt.

Ainult kahju eurooplastele soovib neid, kes on selle vastu põhimõtteliselt, ja kedagi ei tohiks huvitada, kas see on rumaluse või romantismiviiruse või pahatahtlikkuse tõttu.

Euroopa on loomulikult ka majandusprojekt. Üheskoos, terve mandri, saame ilmselt Marsile minna. Ühendkuningriik ei jõua sinna kunagi üksi.

Ja nii on Euroopal praegu väljaspool oma piire peaaegu hiilgava maine. Kuigi USA-d ei saa mainida, on Euroopat armastatud kõikjal, sealhulgas Moskvas.

Sest nad näevad viimase 30 aasta suuri saavutusi, mis on tõstnud 90ndatel nälgiva riigi nagu Eesti esmaklassiliseks rahvaks.

Ukrainlased võitlevad selle Euroopa eest, mitte natsionalismi või „Ukraina” kui sellise eest, vaid selle eest, et olla osa sellest liidust ja minna koos sellega, kuhu ta tahab.

Selle eest peaks Lääne-Euroopa, kes selle projekti välja mõtles ja seda rahastanud, esmalt omavahelise rahu nimel, väga uhke olema.

Nagu võibki juhtuda, on pärast kõiki neid romantismi hädasid leitud lahendus, mis annab isegi hiilguse.

Vähe sellest, et kunagi jõhkralt jagatud kontinendi kõrgeimatele standarditele vastav rahu ja õitsengu seisund on hiilgav.

Lisaks on ELil teoreetiliselt ruumi vähemalt 30 triljoni dollari võlgade jaoks, kuna ELi institutsioonidel on võlg null. Nii et Ühendkuningriik võib ühel päeval avastada, millise kolossaalse vea nad tegid pärast seda, kui investeerisid nii palju sellesse, mis on osutunud väga heaks.