Erdogani mäng NATOga Soome ja Rootsi üle: mida ta tegelikult tahab

Kõik imestavad, mida kuradit Erdoğan kavatseb teha – esmalt takistab ta Soome ja Rootsi liitumist NATOga, seejärel annab ta loa pärast ilmselt mööndusi võitnud mööndusi kurdi terrorile, mille väidetavalt haudusid väljarännanud kurdid neis riikides. Või nii tundub. Seesama Erdoğan, kes trotsis Venemaad, müües neid hävitavaid droone Ukrainale. Kas ta on lääne- või Moskva-meelne? Mis on tema mäng? Ta kasutas ilmselgelt Soome/Rootsi ühinemise küsimust läbirääkimisvõimendusena. Mida ta tegelikult NATOst välja pigistada loodab? Vastuste saamiseks ei saa te tõelist abi autentsetelt Türgi asjatundjatelt, keda traavivad suured uudisteorganisatsioonid, nagu BBC. Kui nad asuvad Türgis, ei saa nad olla liiga avameelsed, kartes Erdogani repressiivsete meediavastaste seaduste alusel tagakiusamist. Ja kohapealsed välisreporterid ei ole palju paremad, kuna nende HUMINTI kontakte jälgitakse ja uudistemeediat, mida nad kohapeal loevad, suudetakse suu kinni.

Niisiis, kas Erdogani kurdide teemaline lärm peegeldab tema tõelisi muresid? Jah ja ei. Enamasti ei. Igatahes ei anna Soome ega Rootsi kedagi, kellelt Erdoğan väljamõeldud süüdistustega kohtuväliselt üle palub – nagu BBC piirjooned. Kurdidest pikemalt hiljem. Erdoğanil on suuremad mured, millest peamiseks on tema režiimi tugevdamine kappava inflatsiooni ja kodumaise majanduslanguse ajal. Kuna uuel aastal on ees parlamendi üldvalimised, on tema partei teel suur kaotus. Tegelikkuses soovib Erdoğan tegelikult tõotust, et lääne demokraatiad ei sekku tema siseasjadesse. Tõenäoliselt seetõttu, et ta kavatseb erinevate autoritaarsete manöövrite abil võimu enda käes hoida. Tegelikult jääb ta presidendiks ja jätkab sealt riigi hõivamist. Ta ütleb läänele: "Kas teil on vaja, et ma koordineeriksin NATO tegevust? Ärge õõnestage minu võimuhaaramist ja ärge toetage poliitvange nagu Osman Kavalavõi suvaline arv vangistatud ajakirjanikke ja kurdi poliitikuid. Ära ole vastu minu eelseisvatele demokraatiavastastele kavalustele. See on tema peamine tingimus. Aga seal on veel.

Keegi ei küsi, miks Erdoğan Vene S-400 rakettide hankimiseks nii palju pingutas, et Türgi NATOst peaaegu lahku läks. Selles veerus on seda teemat korduvalt käsitletud. Vastus: NATO väljaõppe saanud ja varustatud Türgi õhuvägi oli ainus sõjavägi, mida ta ei suutnud 2016. aasta juulis toimunud niinimetatud riigipöördekatse ajal neutraliseerida. Tal polnud kaitset oma õhujõudude vastu: NATO õhutõrje. relvastus, rääkimata isikkoosseisust, vajab põhjalikku ümberprogrammeerimist, et NATO reaktiivlennukitest alla tulistada Türgi piloote. Erdogani pikaajaline lahendus oli soetada Vene raketipatareid koos Venemaa väljaõppega talle lojaalsetele Türgi operaatoritele. Ta ei taha seda uuesti läbi elada – eriti nüüd, kui ta on Putinist võõrandunud. Nii et ta nõuab Bidenilt ja liitlastelt tagatisi, et nad ei õhuta sõjalist vastupanu tema võimule. Kui see on paigas, Türgi oma õhuvarad ühineb täielikult NATOga.

Erdoğan järgib enamiku autoritaaride grandioosset poliitikavalemit – toidab oma rahvale imperiaalset nostalgiat heaolu, vabaduse ja õigusriigi asemel. Sellest ka tema rünnakud Süüriasse ja Liibüasse. Kui Türgi 2015. aastal Süüria piiri lähedal Vene hävitaja alla tulistas, palus Erdoğan NATO abi, et kättemaksu ära hoida. Ta lükati tagasi. Nad ei tahtnud osaleda tema kangelase võltsimises, mis kutsus esile NATO-Venemaa vastasseisu. Seejärel lõid Vene pommitajad Süürias Türgi islamistide esindajaid oma suva järgi. Erdoğani esinemine viimse aja Osmanite sultanina sai tugeva löögi. Türgi pidi valjuhäälselt vabandama. Edaspidi nõuab Erdoğan, et NATO toetaks teda Süürias ja kõikjal, kus ta venelastega silmitsi seisab. Seal on hõõrumine. Kus see veel olla võiks?

Siiani pole selge, kas Erdoğan nõustub täielikult Ukraina nõudmisega, et Türgi peataks Vene laevad varastatud Ukraina viljaga. Tõenäoliselt püüab ta Venemaad trotsides avalikke žeste tehes isiklikult kasu teenida. Selleks on tal vaja NATOt, et teda toetada ja vaadata ka teistpidi. Kuid jällegi on tal suuremad strateegilised vajadused…

Erdoğan sooviks lääne abi Türgi ja Kesk-Aasia vahelise ühenduse loomise pikaajalises projektis. Aserbaidžaani kaudu kulgev külgnev maasild ühendaks Türgi riigid esimest korda pärast seda, kui tsaarid keelasid Siiditee üle kahe sajandi tagasi. Kindlasti ei maksnud Erdoğan mingit hinda sekkumise eest 2020. aasta Armeenia-Aserbaidžaani võitlusesse Mägi-Karabaghi ​​pärast, mille käigus Türgi droonid mängisid otsustavat rolli Aserbaidžaani võidule aitamisel. Vaatamata läänes väga mõjukale diasporaa kogukonnale, ei tulnud Armeeniale suuremate strateegiliste kalkulatsioonide tõttu keegi appi. Türgi 'Stansi potentsiaalne joondamine on nüüd geograafiliselt võimalik, ohustades Venemaa lõuna- ja idaosa ning juhtides Vene vägede tähelepanu Ukrainast eemale. Erdoğan sooviks selle pikaajalise projekti puhul Lääne abi. Moskva on ohust aktiivselt teadlik, mistõttu nii Kasahstan kui ka Usbekistan on viimasel ajal kogenud äkilisi ülestõususid. Selguse huvides võib öelda, et Kesk-Aasia riikides on tõelisi protesti põhjuseid ja paljud neist olid algusest peale sisse ehitatud Moskva poolt. Aga see on teise veeru teema. Tavapärasel kolonialistlikul moel lõi Venemaa selles piirkonnas etniliselt ja geograafiliselt ebastabiilsed diskreetsed riigid, et kutsuda esile just sellist ebastabiilsust oma suva järgi. Sõnum: proovite meist eemale joonduda, me võime teid igal ajal destabiliseerida. Hoia Türgist eemale.

Nüüd aga oletatavast kurdi küsimusest, mille Erdoğan algselt Rootsi ja Soome vastu välja kutsus. Kindlasti on tõendeid selle kohta, et endised kurdi kogukonnad Euroopas toetavad kurdi rühmitusi Türgis, kuigi mitte tingimata relvavõitluses, kuid piir võib häguseks minna. Võib väita, et Putinit solvanud Erdoğanil on põhjust karta kurdi separatiste PKK-d, sest Nõukogude võim lõi neid ja toetas neid mõne aastakümne jooksul. Seejärel, ISIS-e aastatel, otsustas USA liita Iraagi/Süüria kurdidega, et ISIS hävitada. Sellest ajast peale on läänes kurdide raske olukorra vastu kaastunnet tunda ja see ärritab Erdogani. ISIS-e järgselt kaotasid kurdid aga suure osa sellest aktiivsest toetusest ja Moskva võis kergesti astuda vaakumisse, võtta tagasi oma vana rolli ning taaselustada kurdide ohtu Türgi piirides ja selle sees. Venelased oskavad liiga hästi mängida rahvusvahelist destabiliseerimismängu.

Kuid tõsi on see, et Erdoğan vastutab selle ohu elushoidmise eest. Ta kurameeris Türgi kurdidega oma ametiaja esimestel aastatel, lootes, et nad liituvad temaga kemalistlike sekularistide vastu panislamistlikus pöördumises Osmanite poliitiliste liitude juurde. Kurdid otsustasid selle asemel luua oma ilmaliku vasakpoolse partei. Ta pole pärast seda lõpetanud nende karistamist. Nende juhid vangistati võltsitud terrorismisüüdistuste tõttu. ISIS-e enesetaputerroristid hävitasid nende poliitilisi meeleavaldusi. Kuna Erdoğan lasi ISIS-e ülemaailmsetel vabatahtlikel suurel hulgal Türgist läbi voolata, uskusid paljud vaatlejad, et ta on kaassüüdlane. Ja palju muud. Pole ime, et kurdi separatistide meeleolu tõusis. Mis täitis tema eesmärke suurepäraselt. Ta on kasutanud "terroristlikku" vabandust alati mugavuse ja universaalse võimuvahendina, miks mitte siis ka NATO vastu suunatud hoovana?