Black Panther 2 heliriba Kamo Mphela, Võrratu Amapiano lauljanna, räägib edust

Kamo Mphela on professionaalse kunstniku pilt. Kaamerad ja turvamehed järgivad tema eeskuju, mis on nii kiire kui ka graatsiline ja tugev, valmistudes – tõsi küll – tema võimalikuks dokumentaalfilmiks. Spotify tõstab tema muusikat kõrgemale. Ja rahvusvahelised lavad Ghanas, Portugalis ja Londonis laulavad tema laule talle tagasi.

Suurele Ameerika publikule tutvustati teda ja teisi Aafrika supertalente nagu DBN Gogo ja Fireboy DML on Must Panther 2heliriba. Kamo on aga juba mõnda aega olnud tunnustatud algataja Lõuna-Aafrika kuumimas muusikamaastikul Amapianos. Tema ja DBN Gogo esinevad heliriba albumil kaks korda. Amapiano on House'i ja tantsumuusika vorm, mis nagu varemgi Afrobeats, on Aafrikast globaalsesse peavoolu murdmas.

Kamo on suurem kui olla laulja, tantsija või ärinaine. Ta on strateegiline meel, loominguline hing ja tundlik süda, kes suudab tantsida ja laulda nagu muusad on talle raha võlgu. Ta on multitalent.

Forbes: Kuidas sa alustasid?

Kamo Mphela: Alustasin tantsijana. Ükskõik milline heli Lõuna-Aafrikas õhku lööks, olen alati selles olnud. Ja sel ajal tantsijana peate ilmselgelt muusikamaastikule järele jõudma ja see tekitas minus huvi. Hakkasin Amapiano saatel tantsima ja see oli meeleolukas.

Ja siis ma puhusin läbi viirusliku tantsuvideo. Ja ma otsustasin just muusikaga tegeleda, et saaksin tantsuruumi ja kultuuri muuta, et meil oleks rohkem võimalusi ja et saaksin tantsida enda muusika järgi – et saaksin maailmas reisida.

See oli pigem strateegia, sest kui ma jääksin tantsijaks, siis ma ei usu, et oleksin teatud kohtades, kus mind võetaks nii tõsiselt kui brändi.

Niisiis, minust pidi saama muusik ja siiani on see tõesti õnnestunud. Jah, mulle meeldib.

Forbes: Kuidas arvate oma kaubamärgi ülemaailmsest ekspordist?

Mphela: Ma mõtlen etenduste kaudu. See on üks minu tugevamaid strateegiaid globaalseks õhkupaiskamiseks, sest nii puutun kokku uute turgude ja inimestega. Kui nad etenduse kaudu minu nime otsivad, loob see inimestele nii palju muid võimalusi.

Teades, kes ma olen – see on praegu meie suurim strateegia. Ja see liiguks nüüd rahvusvaheliste artistidega seotud teemadesse, et minu nimi sagedamini esile kerkiks.

Ja ilmselt ka inglise keeles muusikat tehes, sellest ma maailmas ringi rännates sain aru, et tegelikult peame ilmselt Amapiano selliseks muutma, et see plahvataks nii globaalselt, kui me tahame.

Afrobeatides segavad nad nii inglise keelt kui ka oma keelt. Ja sellepärast on see sellisel tasemel, nagu ta on. Nii et ma tunnen, et Amapiano jaoks – et muutuda Afrobeatsi suuruseks tööstuseks – peame võib-olla kasutama inglise keelt, et see maailmas leviks.

Kui ma esinen Hispaanias Barcelonas, pean ma kasutama ka inglise keelt, et inimesteni jõuda, et anda neile õhkkond, sest nad ei saa muusikast tegelikult aru. Aga kui ma räägin asju inglise keeles, siis nad tõmbavad tõesti õhku ja see loob minu ja nende vahel sideme, mis paneb mind palju paremasse olukorda.

Forbes: Kuidas teie meeskonnas brändingu teemalised vestlused kulgevad?

Mphela: Ma riietun väga hästi, sest ma tahan ühel päeval, kui minu kõrval seisavad Nicky või Beyonce, näha sama kvaliteeti. Ma ei saa midagi alla vaadata. Peab lihtsalt ütlema, et tal on mõtet selle inimese kõrval seista. See ei saa välja näha, oh, kes see on?

Niisiis, see puudutab tavaliselt kvaliteedikontrolli: kuidas ma välja näen, kuidas ma kõlan, kuidas ma end inimeste ees sõnastan ja positsioneerimist, millal inimesed mind näevad, mida nad sellest võtavad? Isegi mitte mina lihtsalt tuppa astudes. Mida võtate Mphela kaubamärgist tervikuna? Ja ma tunnen, et näen juba hea välja, naeratan ja räägin väga hästi. See paneb mind kindlasti Amapiano stseenis kõigist teistest erinevasse olukorda.

Forbes: Ameerika muusikatööstus ja Lõuna-Aafrika muusikatööstus võivad mõlemad olla maskuliinsed mosh pitsid.

Mphela: Probleem on selles, et Amapiano domineerib meesterahvas. Ja alles nüüd avaneb see, sest naised kasutavad Instagrami ja Tik Toki ning sotsiaalmeediaruumi, et end välja panna. Sest alguses pidi sul olema tunnusjoon suure meeskunstnikuga, et sind ära tuntaks. Onu Vahvlid postitas video. Ta lendas õhku.

Ta läks viiruslikuks ja see oli tema jaoks võimalus, sest nad kasutasid ära sotsiaalmeedia ruumi. Tegelikult saate lihtsalt oma elu muuta.

Forbes: Sotsiaalmeedial on ka negatiivne külg.

Mphela: Selle vastu võitlemine oli tõesti raske, kuid nüüd on teatud asjad, millest ma loobun. Kui olen trendikas, kui juba esimene kommentaar on negatiivne, jätan telefoni lihtsalt nii, et see mind ei mõjutaks. Ja ma lihtsalt surun sinna, kuhu ma lähen.

Forbes: Kuidas on äri Lõuna-Aafrikas muutunud?

Mphela: Me kõik tegime tagatoas Amapianot. See ei ole suur stuudio. Ja see on ka meie puhul erinev. Nagu poleks liiga palju inseneritööd, liiga palju heli. Lihtsalt tagatuba sülearvuti ja mikrofoniga – hoidke seda niimoodi käes ja saate hiti. Siis muutub elu igaveseks.

Ma ei usu üldse suurematesse siltidesse. Mulle lihtsalt tundub, et oleme näinud, mida nad on Hip Hopiga teinud. Olen iseseisev kunstnik. Olen olnud viimased neli aastat iseseisev ja teen endiselt kõike, mida kõik teised teevad.

Ma lihtsalt kasutan oma kontsertidelt saadud raha ja investeerin selle tagasi oma brändi. Ja ma arvan, et üks suurimaid probleeme on see, et inimesed ei taha omada raha. Ja see on see, millega peamised etiketid meid püüavad, on raha. Kuid kui võtate oma kaubamärgilt raha, et see tagasi panna ja investeerida oma brändi, ei ole te olukorras, kus teil on vaja suurt kaubamärki, sest kõike muud saate teha.

Vabastame ise. Teeme kõike ise. Tõenäoliselt sõlmin ma lepingu mõne suure plaadifirmaga välismaal, sest see on teistsugune mäng, millest keegi aru ei saa. Aga mis puutub Lõuna-Aafrikasse, siis suuremad etiketid, ei.

Vestlust on selguse huvides redigeeritud ja lühendatud.