Chicago kutt Chicago kutt

Sel nädalal kaotas džässimaailm ühe oma viimastest suurepärastest uskujatest. Ramsey Lewise surm 87-aastaselt ei tähenda mitte ainult mehe lõppu, vaid paljuski ka muusika ja tema kodulinna Chicago ajastu lõppu.

Rohkem kui kuuskümmend aastat on Lewis pimestanud džässifänne oma uuendusliku klaveristiiliga ning oskusega ühendada jazz souli, funki ja R&B-ga. Ta suutis teha seda, mida teised, mõne väitel suuremaks, džässartistid ei suutnud. Ramsey Lewis müüs plaate. Kui džäss 1960. aastatel taandus, tegi Lewis seda, mis praegu tundub täiesti mõistlik ja oli olnud varemgi – ta vaatas päeva roki- ja soulihittide poole, et džässi leida. Muidugi olid džässipuristid kohkunud. Ja loomulikult olid muusikafännid vaimustuses.

1965. aastal andis Lewis pärast aastaid mängimist välja Bohemian Cavernsis salvestatud albumi ja singli "The In Crowd", millest sai tema signatuur. Loo teeb hitiks vähem Lewise osav mäng ja bändi tihedus ning rohkem ruumi energia. Kui Ramsey Lewis sattus segadusse, läks ka publik. See oli publiku käteplaksutamine ning kirikulaadne üleskutse ja vastus, mis viisid laulu ja albumi edetabeli tippu Billboardi R&B edetabelid. Ramsey Lewis Trio järjed sellele hitile olid "Hang on Sloopy" ja "Wade in the Water" (minu lemmik ja mitteametlik tunnuslaul).

Nagu suurkujud nagu Miles Davis või Oscar Peterson, ümbritses Lewis end geniaalsete muusikutega. Tema trios kõrvutasid Lewist Eldee Young bassil ja Redd Holt trummidel. Need kaks moodustasid hiljem Young Holt Unlimited, järjekordse trio, mille püüdlused on edetabelite esikohal. Kui Young ja Holt lahkusid, asendas Lewis Cleveland Eastoni bassimängus – ja see paneb mulle alati südamele Maurice White’i trummidel. Valgest saaks edaspidi Maa Tuule ja Tule kaasjuht. See tegi Ramsey Lewisest midagi 60ndate ja 70ndate Chicago muusika tugipunkti sarnast.

Kui midagi, siis see roll omamoodi Chicago muusika ristiisana. Näete, Ramsey Lewis oli midagi enamat kui maailmatasemel muusik, kes uuendas žanri. Ta oli rohkem kui deejay, kes aitas välja mõelda Smooth Jazzi raadioformaadi. Ramsey Lewis oli Chicago mees. Ta rääkis Jazzi kuukiri: "Noh, ma olen kõigest optimism, ma tahan säilitada usku, ma tahan teha rõõmsat häält ja kui see inimesteni jõuab, siis olen oma töö teinud." Vähesed inimesed hoidsid musta Chicago usku ja lugu paremini kui Ramsey või hr Lewis, nagu teda South Shore'i naabruses hellitavalt kutsuti.

Seda pühendumust võis näha sellest, kuidas ta maailmas eksisteeris. Tema sõnul Chicago Sun-Timesi nekroloog Lewis sündis ja kasvas üles Chicagos. Ta alustas muusikatundide võtmist 4-aastaselt Chicago muusikakolledži ettevalmistuskoolis. Hiljem lõpetas ta Wellsi keskkooli. (Wellsis pidi midagi vees olema, sest Lewisele järgnesid Jerry “The Iceman” Butler ja Curtis Mayfield Chicago läänepoolses külje all asuvas kõrghoones.) Paljud tema kaliibriga muusikud lahkusid Chicagost lõplikult. Kuid aastate jooksul nägin Lewist kogu linnas ja kaugemalgi.

Lewis kuulus Chicago kesklinna kuulsasse London House'i klubisse. Aastaid tagasi intervjueerisin teist Chicago legend Tom Burrell NPR-i Planet Money eest. Burrell, üks esimesi mustanahalisi reklaamijuhte 1960. aastatel, meenutas, kuidas London House oli 60ndatel Chicago kesklinna ööelu apoteoos ja Ramsey Lewis juhtis bändi. Nagu Gene Seymour kirjutab NPR-ile, Lewis "tegi julge investeeringu džässi tulevikku kui iga (nn) avangardist või neoklassitsist." Olgu selleks Granti pargis Jazz Fest, Chicago sümfooniaorkestriga mängimine, sujuva jazzi määratlemine plaatidel ja raadios või 25 ülevat aastat, mille ta veetis Ravinias Jazzi juhatades, Lewis tõestas õhtust õhtusse, et ta on Chicago tüüp. Asi ei olnud lihtsalt selles, et ta otsustas Chicagost mitte lahkuda, vaid selles, et ta investeeris nii palju linna ellu.

Ajalehe Sun-Times andmetel naasis Lewis regulaarselt oma põhikooli, et esineda. Lisaks Maurice White'ile ja Verdine White'ile (nii Earth Wind kui Fire) julgustas Lewis linna täis muusikuid. Chicagos ei saa trummipulka visata, ilma et see tabaks muusikut, keda Lewis õpetas, kellega koos mängis või keda ta inspireeris. Tema Jenneri algkool oli kurikuulsa Cabrini Greeni elamuprojekti varjus. Cabrini Green on kadunud. Alates 1980. aastast on peaaegu kolmandik Chicago mustanahalistest elanikest lahkunud (kaasa arvatud mina). Chicago Illinoisi ülikool. Ta esindab seda optimistlikku kõrgete saavutustega saginat, mis oli Black Chicago haripunktis.

Tunnen Ramsey Lewise surma suhtes sama, mis siis Ebony ja Jet suleti, kui Gardnerid müüsid Soft Sheeni või kui Johnsonid müüsid Afro-Sheeni. Maailm on kaotanud muusiku. Chicago kaotas Chicago mehe. Mitte ainult keegi, kes teab, kust kell 2 öösel seakarbonaad hankida või kuidas mitte eksida.

Chicago mees kasutab oma kunsti, viha, jõudu ja armastust linna elu parandamiseks. Ramsey Lewis esindas Chicago esprit alates Highland Parkist kuni Petrillo Band Shellini ja lõpetades Jackson Highlandsi 87. Stony Islandiga ja kaugemalgi. Kui tema ainus panus oleks tema muusika, oleks ta legend, kuid suur osa tema karjäärist ja elust kulus linnaelu paremaks muutmisele. Muusikud jäävad nende fännide leinaks. Ramsey Lewise nimi loetletakse selliste nimedega nagu Thelonius Monk, Art Tatum, Oscar Peterson. Chicagos ühineb Lewise nimi suurte chicagolaste nimedega, nagu Dusable, DePriest ja Daley. Ta on ilmselt suurepärane muusik, kuid kodulinna poiss, tõeline Chicago tüüp.